Kristjan Tamlak: hasartmängumaksu alandamine ei too põrgut, aga ka prisket tulu mitte

Hasartmängumaksu debati juures kardavad ühed kasiinoparadiisi ja teised lubavad prisket maksutulu. Tegelikult pole kummalgi poolel õigus.

Valdkonda tundvatel inimestel on seda arutelu piinlik jälgida. Tekib küsimus, kas otsuste tegemisel ei mõisteta, kuidas see maks päriselt toimib ja keda reaalselt mõjutab, või jäetakse need asjaolud teadlikult tähelepanuta.

Mõneti on ootuspärane, et hasartmängumaksu teema ümber on tekkinud palju müüte. Asja ei tee paremaks ka piinlik fopaa, kus seadusemuudatusega kaotati veebikasiinodelt maksukohus täielikult. Avalik tähelepanu liikus kiiresti seaduse eesmärgilt selle elluviimisele käpardlikkusele.

Tõeliseks naelaks kujunes riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni kommentaar nõuniku suunas, kui viimane suunas tähelepanu kiirustades tekkivatele vigadele: “Ta hädaldas tõesti, et ei jõua süveneda.” See ei ole lihtsalt halb sõnastus, vaid kõnekas näide juhtimiskultuurist, kus eksimust ei tunnistata ning sisuline arutelu asendub õlakehituse ja näpuga näitamisega.

Ent kogu selle segaduse juures on kaduma läinud olulisem küsimus: mida see seadus tegelikult teeb ja mida mitte? Avalikus debatis on ringlemas mitu visa valearusaama, mis ei pea faktikontrollile vastu.

Üks enim korratud väiteid on olnud, et madalam hasartmängumaks meelitab Eestisse rahvusvahelisi kihlveokontoreid, kes tulevad siia “rikkust jahtima” ja maksukoormust optimeerima. See ei ole realistlik.