Vennad ajasid kokku Eesti suurima varanduse ja lasid selle tuulde

Esimese ja teise maailmasõja vahelisel ajal pretendeerisid Eesti Rockefellerite tiitlile töösturite Puhkide perekond, relvamagnaat Boris Linde ja isegi Järvamaa endine kõrtsmik Karl Kadak, kes teenis oma varanduse lubjatööstuse arendamisega.

Ka Tartu perekond Muna oli üks sellistest jõukuritest. Juba 1920. aastatel nimetasid ajalehed neid Eesti rikkaimateks või tagasihoidlikumalt Tartumaa rikkaimateks. Ja see oli enamat kui lihtsalt klišee: perekond Muna varandus tundus tõeliselt muljetavaldav.

19. sajandi lõpus olid baltisakslased, kes olid varem peaaegu eranditult kohalikus majanduselus võimutsenud, sunnitud eestlasi kaubandusse, tööstusse ja põllumajandusse lubama. Sellest ajaloolisest võimalusest haarasid teiste seas kinni vennad Jaan (sündinud 1862) ja Peeter (sündinud 1864) Muna, kes olid pärit Tartumaa paljulapselisest taluperest. Juba mõisnike ajal hakkasid nad rentima õigust talupoegadelt piima vastu võtta ning seda juustuks ja võiks ümber töödelda.

Nagu enamik konkurente, ei kaubelnud vennad Munad piimatoodetega mitte ainult Eestis ja Peterburis, vaid hakkasid Eesti tooteid eksportima ka väljapoole Vene impeeriumi. Jaan Muna tegi lisaks panuse veel ühele ekspordipotentsiaaliga tööstusharule: linakasvatusele. 1900. aastate alguseks olid vennad juba hakanud oma teenitud kapitali kinnisvarasse investeerima. Jaan ostis linnamaja Võrus ja seejärel Tartus, ambitsioonikast Peetrist sai aga üks esimesi eestlasest mõisnikke. 1907. aastal omandas ta Ülenurme mõisa ja kümme aastat hiljem Ulila mõisa.

Peeter oli lähedane ühele Eesti riigi rajajale, poliitik Jaan Tõnissonile. 1902. aastal asutasid nad ühiselt Tartus riigi esimese hoiu-laenuühistu nimega Eesti Laenu- ja Hoiuühisus. Selle kaudu aitas Muna muu hulgas rahastada Vanemuise teatri ehitust. Jaan Muna omakorda toetas Tartu Pauluse kiriku ehitust, mille projekteeris soomlane Eliel Saarinen, kes oli tolle aja üks kalleimaid Euroopa arhitekte. Peeter toetas rahaliselt ka teist Tartu kogudust – Maarja kirikut. Juba enne revolutsiooni hakati vendi lugupidavalt juustukuningateks kutsuma.