Eesti fosforiidipärand: kasumipotentsiaal või lõputu kuluallikas?

Meie ühiskonnal on fosforiidisõja trauma. Aga trauma puhul me ju ei unista sellest, et tardume igipõlisesse ohvri rolli, kirjutab füüsik ja ettevõtja Andi Hektor.

Vene ärimees müüs oma Ida-Virumaa residentsi ära kümneid kordi odavamalt. Paguluses viibiva Peterburi ärimehe lossi hakkas kasutama Eesti riigipea, kellele selle „kinkisid“ kohalikud töösturid. Täna tõotaks selline süžee meediaskandaali ja kahtlusi hämarates skeemides, kuid 1930. aastatel juhtus kuulsa Oru lossiga just nii.

1939. aasta kevadel, kui Euroopa kohale kogunesid tormipilved ja maailmajagu tardus suure sõja ootuses, andis Eesti kiirkorras välja esimesed riigisisesed laenuvõlakirjad, võlg aga jäigi ajalooratta pöördudes tagasi maksmata.

Ettevõtja, Marie Curie õpilane, eksiilvalitsuse minister ja kirjanik Oskar Lõvi oli inimene, kellel õnnestus 1930. aastatel kiusliku Nõukogude võimuga Eesti piimatoodete ekspordis kokkuleppele saada. Punaarmee tulekuga sai Lõvist aga uute kommunistlike peremeeste verivaenlane.

Ehkki suhtlemine tundub esmapilgul lihtne ja igapäevane tegevus, ei õnnestu see alati soovitud viisil. Puudulik kommunikatsioon võib ettevõttele kalliks maksma minna nii ajas, rahas kui ka meeskonnavaimus. BeWise koolitajad Toivo Värbu ja Piret Soosaar-Maiberg rõhutavad, et suhtlemine ei ole kaasasündinud oskus, vaid protsess, mida saab ja tuleb teadlikult õppida, sest koolipingist neid oskusi enamasti kaasa ei anta.