Digimaailm annab küll palju, ent kahandab inimeste suhtlusoskust

Suhtlus läheb tihti katki seal, kus ei teadvustata oma rolli. Toivo Värbu sõnul on vastutus alati jagatud. “Saad aru, et sina oled 50% sellest mudelist,” märgib ta ja lisab, et teise peale näpuga näitamine on lihtne, kuid see ei vii edasi.

Praktiline oskus algab analüüsist. “Kui me hakkame situatsiooni vaatama kolmandast perspektiivist, siis me saame aru, et antud momendis oleks saanud ka võib-olla muu käigu teha,” selgitab Värbu. Koolitustel luuaksegi turvaline keskkond, kus saab kogeda hetki, mil asjad võivad viltu minna ning harjutada olukorra rööpasse toomist.

Paljudel jääb suhtlemine julguse taha. Soosaar-Maibergi sõnul ei pea aga lavanärvist või ärevusest täielikult vabanema. “See on inimesel tegelikult adrenaliin ning seda on meile vaja väga paljudeks asjadeks, kui me soovime teha mõnda head saavutust.”

Küsimus ei ole ärevuse kaotamises, vaid selle juhtimises ja enda kasuks tööle panemises. Värbu lisab, et liigne pinge võib tekitada “hirve esituledes” efekti, kus pea läheb tühjaks. Just seetõttu on oluline harjutada turvalises keskkonnas, sest päriselt toimuvates olukordades on kohesed sotsiaalsed tagajärjed.

Digitaliseerumine on muutnud suhtlemise mitmes mõttes keerukamaks. Tekstipõhises suhtluses kaob suur osa emotsioonist ning infotühimikud täidetakse eeldustega. Suhtlusoskused on muutumas ettevõtetele kriitiliseks ressursiks, justkui uueks “naftaks”. Ehkki tehnoloogia muutub, ei kao fundamentaalne suhtlusoskuste baas kuhugi. Just seetõttu on oluline teadvustada oma nö suhtluskäekirja. “Kui keegi on harjunud kõigile nähvama, siis koolitusel saab ta kogeda, et võimalik on ka teistsugune viis,” räägib Värbu.