FT: kas Prantsusmaa langeb populismi rüppe?

9. juunil toimunud Euroopa Parlamendi valimiste ning peatsete Prantsuse parlamendivalimiste vahel, mis leiavad aset 30. juunil ja 7. juunil, näib Prantsusmaa olevat naasnud traditsioonilise mustri juurde: vasakpoolsed parempoolsete ehk täpsemalt „progressiivid“ „fašistide“ vastu. President Emmanuel Macroni valijabaasi moodustav liberaalne tsenter nagu ka kunagine gaullistide partei Les Républicains paistavad olevat kokku varisenud.

Skaala vasakul küljel parandas mõõdukas Parti Socialiste 9. juunil mõnevõrra oma tulemust, kuid neist ei jäänud kuigi palju maha ka Jean-Luc Mélenchoni juhitav radikaalne ja ülihäälekas La France Insoumise (Alistamatu Prantsusmaa), mis domineerib kogu vasakpoolset poliitilist skeenet. Rohelised omalt poolt suudavad vasakpoolsetele jõududele vaid marginaalset tuge pakkuda.

Poliitilise maavärina põhjustas aga paremäärmuslaste võidukäik. Marine Le Peni Rassemblement National (RN) – endise nimega Front National (Rahvusrinne) – pälvis europarlamendi valimistel 31,5 protsenti kõigist Prantsusmaal antud häältest. Sellele lisandub Éric Zemmouri juhitava veelgi radikaalsema Reconquête 5,5protsendiline häältesaak.

Mis juhtus? Macron võitis 2017. aastal presidendivalimised, koondades vasak- ja paremtsentristid oma uue erakonna En Marche (praeguse nimega Renaissance) alla, mis kooris liikmeid ja hääli nii sotsialistidelt kui ka republikaanidelt. Need kaks parteid ei ole oma mõõdukama tiiva kaaperdamisest siiani päriselt toibunud.

Le Peni RNi tõus arvamusküsitlustes ja valimistel jättis mulje, et Prantsuse ühiskond on võtnud suuna paremale – samasugust tendentsi on märgata ka mitmes teises Euroopa riigis. Seetõttu ei jäänud Macron tsentrile truuks, vaid hakkas sotsiaaltoetuste, islami ja avaliku korra küsimustes viima ellu pigem parempoolset poliitikat; ta ülistas patriotismi ning tõotas võidelda woke-ideoloogia vastu ülikoolides. Liberaalseks jäi ta üksnes soo- ja feminismi küsimustes: õigus abordile lisati koguni põhiseadusse.