Saage päriselt tuttavaks - Sven Hõbemägi

“Issi, kuna sa juba töötuks jääd?” küsisid Sveni nooremad lapsed kannatamatult, kui nad teadsid, et varsti isa ameti maha paneb ja nende jaoks rohkem aega leiab. “Ootasin ise ka seda aega,” on Sven rahul ja harjub nüüd uue eluetapiga ja -korraldusega. Väga palju tegelikult ei muutugi. “Ma olen nii ühiskondlikult kui muidu aktiivne alati olnud ja ehkki ka selles osas teen korrektiive, jäävad mulle praegu ikkagi mõned hoolekogud, oma konsultatsiooniettevõte, sporditreeningud, kaitseliit ja muidugi linnud,” sõnas Sven.

“Minu kujunemist on vist kõige rohkem mõjutanud Lõuna-Eestis Rõngu lähedal veedetud suved,” arutles Sven. Emakodus oli vanaemal-vanaisal suur talupidamine ja nagu nõuka ajal kombeks, viidi lapsed suve hakul maale, lehvitati, ja enne uue kooliaasta algust tuldi järele. “Nendel suvedel tegime onu- ja tädilastega kõiki maatöid, alates heinateost ja sõnnikuviskamisest kuni loomade karjatamise ja lehma lüpsmiseni ja jahutatud piima järgmisel hommikul pukile viimiseni,” arvab Sven teadvat, kust tema tööarmastuse seeme mulda pisteti. Maal sai alguse ka teine huvi – loodus ja linnud, aga sellest hiljem.