Saage tuttavaks - maakonna kõrgeima tunnustuse pälvinud Tamara Hütt

“Nüüd juhtub juba seda, et ühest perekonnast olen vastu võtnud nii omal ajal ema kui nüüd tema lapse,” rääkis Tamara. Iga emakssaamine on naise elu tähtsündmus ja nii nagu ei unune sünnitus, jääb meelde ka tol päeval või ööl valves olnud ämmaemand. “Ja see on nii tore, kui värske vanaema tuleb mulle ütlema, et “sina võtsid minu tütre vastu ja nüüd võtsid mu lapselapse vastu”,” heldis naine. “Mõni lapselast vaatama tulnud vanaema ehmub mind nähes ära, et teie ikka siin!” naeris Tamara.

Kõiki lapsi ta muidugi vastu võtta ei saa, sest puhkust ja vaba aega tennisemänguks või tantsimiseks peab ka jääma ning teistel ämmaemandatel on ka tööd vaja.

Küsimusele, kas nii pika praktika puhul teeb ämmaemand oma tööd justkui muuseas, võttes “lõdva randmega” paremalt ja vasakult lapsi vastu nii nagu teine inimene koristab või kirjutab artikleid, hakkas Tamara naerma. “Kindlasti mitte! Mõne sünnitajaga on mul väike ärevus sees, kas kõik ikka sujub hästi,” ütles Tamara ja tunnistas, et mida aasta edasi, seda enam ärevus kasvab. Miks nii? “Eks ma olen näinud ka selle töö murekohti,” sõnas ta napilt. “Aga enamus sünnitusi kulgeb hästi, mis lõpeb terve lapse ja õnneliku emaga,” lisas ta kähku.

Näinud on Tamara tõesti palju. Esiteks on iga sünnitus ainulaadne kui inimese sõrmejälg ja ei kulge kunagi täpselt samamoodi nagu teine. Teiseks tal on, mida võrrelda – ta on töötanud nii nõukogude ajal, teinud kaasa murrangu sünnitusabis ja näinud, kuidas asjad edasi on kulgenud. Mõned asjad on ka visad ja elavad muudatused üle. Tamara rääkis sellest ja enda elust lähemalt. “Sünnitus on nagu elu – planeerid küll, aga kõik ei lähe alati nii nagu plaan ette nägi,” sõnas ta.