Eesti Energia hea lobitöö

Elektrituruseaduse muudatus võimaldab Eesti ainsal monopoolsel ettevõttel saada kõrgema elektrihinna kaudu taastuvenergia toetust. Küsimus on konkurentsipoliitikas, selle efektiivsuses ja usaldusväärsuses.

Konkurentsipoliitika all mõistetakse konkurentsi toetamist mittesihilike turutõrgete vähendamiseks, turu läbipaistvuse ja turuosaliste mobiilsuse suurendamiseks. Kitsamalt tähendab see turuosaliste konkurentsi kaitsmist sellise turujõu vastu, mis õigustamatult kahjustab teisi turuosalisi.

Eripära ja kitsaskoht seisneb selles, et konkurentsipoliitika ja sektoraalse reguleerimise vahele ei ole lihtne tõmmata piiri. Eelnõu seab aga eelisseisu niigi monopoolse Eesti Energia, kes saab kõrgema elektrihinna kaudu taastuvenergia toetust Narva põlevkivijaamades aastas 400 000 tm puidu põletamiseks.

Konkurentsiseadus käsitab loomulikku monopoli kui turgu valitseva seisundi alust. Loomulik monopol on seotud käsutusõigusega mingi infrastruktuuri suhtes, mida pole võimalik või otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta pole võimalik turul tegutseda. Valitsusel ja omavalitsusel on sel puhul hinnakontrolli õigus, et nende ettevõtjate kaupade ostjad või neile kaupade müüjad ei satuks oluliselt halvemasse seisu, kui nad oleksid siis, kui toimiks vaba konkurents. Seega konkurentsi nähtamatu käe asemel toimib riigi nähtav käsi.

Lääne-Viru maavalitsus ei saa tolereerida seadusemuudatust, mis on viinud kunstliku hinnatõusuni, ähvardades kahe Virumaa suurtööandja, Repo Vabrikud ja Estonian Celli konkurentsivõime järsku alanemist ja sadade töökohtade kaotamist. Samuti ei saa aktsepteerida kõrgemast elektrihinnast tulenevat virulaste ja väikekatlamajade küttepuidu järsku kallinemist ja õigustatud ootustega vastuollu minemist.

Riiklik konkurentsipoliitika peab olema õiglane. Kõnealune eelnõu kannab aga rohkem Eesti Energia lobitöö pitserit, kui kaitseb konkurentsipõhimõtteid.