Ukrainlased jälgivad gaasitüli Venemaaga
nagu jalgpalli meistrivõistluste otseülekannet – kes kellele täna mitu väravat
lööb? Ukrainas valitsevaid arvamusi ja meeleolusid vahendas Äripäeva Ukraina
sõsarlehe Rynok peatoimetaja Stanislav Dubina.
Intervjuu rynok.biz peatoimetajaga.
Kuidas Ukrainas tekkinud olukorda nähakse?
Arvamused on väga erinevad. Kõigi eest kõneleda on võimatu, kuid üldine seisukoht on, et Venemaa tahab Ukrainale kätte maksta euroopameelsuse eest ning avaldada läbi gaasi hinna survet Ukraina majanduse arengule. Venemaa on selles väga järjekindel. Näiteks pandi keeld paljude Ukraina toiduainete sissetoomisele Venemaale ninguute lepingute sõlmimisel üritatakse oma hinda võimalikult kõrgele ajada. Seetõttu on rahva toetus muidugi meie valitsuse poolel ja naabri suhtes mitte just kõige sõbralikum.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Euroopas valitseb arvamus, et ka Ukraina pole selles konfliktis mitte just päris süütu.
Tõde on selles küsimuses väga raske leida. Kuid selge on see, et Venemaal on tunduvalt suuremad võimalused gaasitarneid kontrollida kui Ukrainal. Praegu paiskab Venemaa üle maailma meediasse süüdistusi, et Ukraina varastab gaasi. Kui neil selleks tõestus olemas on, miks nad siis selle süüdistusega kohtusse ei pöördu? Pigem on see lihtsalt manipulatsioon. Tegelikult oleks nii Venemaal kui Ukrainal tehniliselt väga lihtne seda kontrollida.
Arvan, et mõlemal pool, nii Gazpromil kui Ukraina valitsusel on siin mängus oma huvid ja info nende kohta ei ole määratud meedia ja avalikkuse kõrvadele. Seepärast tuleb ka mõlemalt poolt üksteisele vastukäivat informatsiooni. Kui see äri käiks puhtalt ja avatult, oleks konflikt juba ammu lahendatud.Venemaa ütleb, et Ukraina varastab gaasi. Meie eitame seda. Kellel õigus on – ma arvan, et see tõde on kuskil seal keskel. On ju teada, et transpordi käigus läheb osa gaasi puhtalt tehniliselt põhjustel kaduma. Kas see on paratamatus või oleks seda võimalik ka vältida, seda teavad ainult need inimesed, kes „toru otsas istuvad“.
Ukraina ja Venemaa pole mitte esimest korda gaasi pärast tülis. 2006. aastal oli sarnane olukord. Millised on erinevused nende kahe konflikti vahel?Erilist vahet muidugi pole. Venemaa kasutab, nagu ikka, kogu oma massikommunikatsiooni arsenali potentsiaali. Kõik Kremli kanalid töötavad ainult ühes suunas. Ukrainal on kuni kevadeni gaasivarud olemas ja seepärast on Ukraina positsioon seekord tugevam kui kaks aastat tagasi. Praegu on Venemaa poolt absoluutselt kõik gaasikraanid kinni keeratud. Ukraina ei „varasta“ gaasi juba kolm päeva (vestlus toimus reedel – toim.), sest varastada pole ju midagi!
Me püüame oma veebisaidil (rynok.biz – toim.) nii Ukraina, Venemaa ja Euroopa poolt edastada võimalikult objektiivset informatsiooni. Nagu ütlesin, on tõde kuskil vahepeal, aga tõele on praegu päris mitu sõlme peale keeratud. Venemaa ju teatas, et Ukraina keeras kraanid kinni, aga kõik kraanid asuvad ju Venemaa territooriumil! Ja sellised asjad käivad meile vastukarva.
Selles, et Ukraina ja Venemaa ei suuda omavahel läbirääkida, on ilmselt süüdi poliitikute isiklikud huvid, mida ei suudeta ära jagada ning see avaldab kahetsusväärset mõju suhetele nii Venemaa ja Ukraina vahel kui ka suhetele Euroopaga. Nagu igas olukorras, saab kõik alguse poliitikute isiklikest huvidest. Kuna nemad ei suutnud kokkulepetele jõuda, siis ongi nüüd valla päästetud rahvusvaheline konflikt riikide tasemel. Seni puudutab see vaid gaasi.
Kas Ukraina valitsus ei ole pärast 2006. aasta konflikti mõelnud selle peale, et kogu gaasimajandus ümber struktureerida?
Artikkel jätkub pärast reklaami
Venemaal oleks väga suur huvi see toru endale saada, nagu ta on ka juba paljudes Kesk-Euroopa riikides torusid kokku ostnud. Ukrainast läbiminev gaasijuhe on muidugi üks magusamatest suutäitest, sest nii Nord Streami kui South Streami ehitamine on väga kallis ettevõtmine. Ning ka üsna ebatõenäoline, sest selleks peaks Venemaa North Streami puhul saama Baltimaade nõusoleku. Rääkides South Streamist, siis arvan, et ka Ukraina just ei kiirusta oma jah-sõna andma. Nii et Venemaa seisab siin silmitsi vägagi suurte takistustega.
Lisaks ei ole Gazpromi majanduslik olukord just kiita, sest tööstustarbimine on väga tugevalt kukkunud. Nii nad püüavadki selliste mastaapsete konfliktide abil Euroopale selgeks teha, et gaas läheb neile väga kalliks maksma. Selliseid arvamusi on väga palju.
Nii Ukrainas kui Venemaal üritatakse gaasitüliga tähelepanu eemale juhtida siseriiklikelt majanduslikelt probleemidelt.
Just paar päeva tagasi avaldas Poola kartust, et see kriis suurendab tõenäosust, et Venemaa saab ikkagi oma tahtmise ja Nord Stream tuleb. Samal päeval kohtus endine Saksamaa liidukantsler Gerhard Schröder Venemaa peaministri Vladimir Putiniga ning teatas, et aastal 2011 saab Nord Stream kindlasti valmis. Kas see kriis võib Teie arvates ka tegelikult kallutada Euroopa riike Nord Streami pooldama?Eks selle kunstlikult esile kutsutud kriisiga sinna ühte väravasse mängitakse. Kui minu nimekaim Naftogaz Ukraina juhatuse esimees Oleg Dubina lendab Gazpromi juhi Aleksei Milleriga ühes lennukis Brüsselisse ja nad on seal väga meeldivalt koos lõunatanud, ja mitte ainult, siis see jätab muidugi väga hästi ette mängitud etenduse mulje. Sest kuidas seda siis mõista – kaks põlisvaenlast lendavad sõbralikult ühes lennukis ja selle tulemuseks hakatakse läbirääkimisi pidama.
Venemaa tahab muidugi võimalikult ruttu ehitama hakata. Mida Ukraina tahab, see on ausalt öelda ebaselge. Tundub ju, et gaasi hind 250 dollarit, millest vaidlus hakkas, on täiesti vastuvõetav. Pole üldse võimatu, et konflikt võib ühel päeval sama kiiresti vaibuda, kui see üles tõsteti. See poleks esimene kord. See, mida meile gaasikonflikti kohta näha antakse, on vaid jäämäe tipp. Tegelikult on seal mängis nii Putini kui Juštšenko erahuvid, kes peavad omavahel sellist malelahingut, mille tagamaad käivad üle meie peade.
Ukrainas on järgmisel aastal presidendivalimised ja on avaldatud arvamust, et kummagi kandidaadi jaoks – ei Ukraina peaminister Julia Tõmošenko ega ka praeguse presidendi Viktor Juštšenko jaoks poleks see valimisvõit just kõige magusam, sest ükskõik, milline otsus gaasikonflikti lahendamiseks ka tehakse, on see Ukraina jaoks ebamugav otsus, millega uuel presidendil tuleb siis edasi elada.
Juštšenko on juba aru saanud, et tal puuduvad võimalused valimised võita ja valmistab ette inimest, kes tema eest sellele postile kandideeriks ning kelle peale mängitakse kõik šansid. Esialgu on olemas vaid oletused, et see võib olla Ukraina ülemraada endine spiiker Arseni Jatsenjuk.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Julia Tõmošenko oma presidendiambitsioonidest kindlasti ei tagane. Tema läheb kindlasti lõpuni välja ja tal on väga suured šansid järgmisel aastal presidendiks saada. Ta ei tee gaasitüli kohta ka mingeid teravaid avaldusi Venemaa suunas, kuna mõistab, et tal tuleks presidendina neid kõiki siis endal siluma hakata. Enne järgmist talve tuleb Ukrainal nii kui nii hakata jälle uusi gaasiläbirääkimisi pidama ja temal on kahtlemata suuremad võimalused Venemaaga läbi rääkida kui Juštšenkol.
Sama ilmnes ka Gruusia kriisi ajal, kui Tõmošenko kuni lõpuni ei öelnudki välja oma seisukohta Vene-Gruusia konflikti kohta. Sellele vaatasid ukrainlased üsna viltu ja öeldi ka lausa otse, et ta reetis Ukraina huvid.
Kas praegune gaasikriis on avaldanud juba mõju Ukraina majandusele ja tööstusele? Ei ole veel kuulda olnud, et katkenud gaasitarnete tõttu midagi seisma oleks jäänud. Meil kestavad praegu pühad ja seetõttu kogu tööstus nii kui nii puhkas. Ametlikult algab uus töönädal esmaspäeval ja siis on juba võimalik aimu saada, kas ja mil määral ettevõtetel gaasiprobleemid tekivad. Peamiselt võib see puudutada keemiatööstust, mis on pärast metallurgiat suurim gaasikasutaja, sest neil on gaas ka tooraineks.
Kuidas elavad, mida mõtlevad ja räägivad lihtsad ukrainlased?
Meil on rahvas juba ammu selliste asjadega harjunud. (Stanislav naerab.) Kõik on seda juba varem näinud ja teavad, et paari päevaga võib kõik muutuda. Kõik saavad ju aru, et ega Venemaal endal ka pääsu pole. Tunnistas ju Putin isegi, et Venemaal on selle jama tõttu suuremad probleemid kui Ukrainal. Kraanid Ukrainasse võib ju kinni keerata, aga samamoodi saab tagasilöögi Venemaa gaasitootmine.
Kui sellised konfliktid perioodiliselt korduvad, ei võeta neid enam nii tõsiselt kui esimest. Ma ei ütleks, et see inimeste igapäevaelu ülemäära häirib. Teleuudisteski visati selle üle nalja. Pigem on gaasitüli liigitatud „spordiuudiste“ rubriiki. See on nagu jalgpallimatš, kahe riigi koondised väljakul ja elatakse kaasa, et mis seis on? Kes täna värava lõi – Putin või Juštsenko? See huvi on samalaadne nagu Spartkak – Dünamo jalgpallikohtumise vastu: täna tegi eduka avalduse Putin – ahaa! – ootame, mis meie omadel vastu panna on.
Me suhtleme pidevalt ka oma Venemaal elavate sõpradega ja kõige naljakam on, et ka venemaalased on sellesse konflikti hakanud suhtuma sama rahulikult ning see pole üle kandunud kahe rahvuse omavahelistesse suhetesse. See teeb mulle rõõmu.
Väga palju on ka näiteks Venemaa uudistesaitidel kommentaare, kus toetatakse Ukrainat ja kirutakse Putinit hoolimata kogu sellest propagandast, mida Venemaa oma inimestele pähe määrida üritab. See ongi üks suur show, kus mõlema riigi kodanikud istuvad suure jalgpallistaadioni areenil ja jälgivad, kuidas Putin ja Juštšenko vastastikku väravaid löövad. Seni pole skoori veel lukku pandud.
Seotud lood
Pärast seda kui Euroopa Liidu vahendusel
sai sõlmitud kokkuleppe Ukrainat läbiva gaasitransiidi monitooringuks, teeb
Gazprom ettevalmistusi gaasitarnete taastamiseks Euroopasse.
Kiiev loodab, et Vladimir Putini ja Julia
Tõmošenko täna toimuval kohtumisel Moskvas õnnestub aasta alguses puhkenud
gaasikriis lõpetada.
Venemaa ja Euroopa Liit allkirjastasid täna
kokkuleppe, mis määratleb rahvusvaheliste vaatlejate tegevuse gaasitarnete
jälgimiseks läbi Ukraina Euroopasse.
Ukraina ja Venemaa seekordses vastasseisus
ei nähta Euroopas erinevalt 2006. aastast süüdlasena üksi Venemaad – külmetavast
Euroopast lendab teravaid kriitikanooli ka Ukraina pihta, mille kaudu kulgeb 80%
Venemaa gaasi ekspordist Euroopasse.
Tarbijad ei kasuta järelmaksu enam ainult emotsiooniostude tegemiseks. Üha sagedamini mõeldakse finantseerimisele juba ostu planeerimise etapis ning makselahendusest on saanud oluline osa ostukogemusest.