Naljast tõuseb tulu

Eestlastel on tavaks öelda, et kes pärast naerab, naerab paremini, pill tuleb pika ilu peale, ära hõiska enne õhtut jne. Meile on omane eeldada halba. Samas arvan, et see on pigem enesekaitseline kui põhimõtteline. Salajas loodame head ja teeme tegusid.

Tõsidus on organisatsioonile üldjuhul hea. See suunab töötajaid tragilt töötama. Kui aga tõsidus surmab ?vaba hingamise?, on efekt vastupidine. Kõik me teame, et inimloomusele on omane naerda. Uuringud kinnitavad, et edukaid tiime eristab heatahtlik naljaviskamine. On teada, et sõbralik nali vabastab pingest ja laeb positiivset energiat. Ühtlasi ta liidab inimesi.

Naeru põhjuseks on energia vallapääs, kui psüühilisele pingele järgneb lahendus. Näiteks võib organisatsioonis olla pinge allikaks eesmärkide ebaselgus, rollide konflikt, reeglite sobimatus jt asjaolud. Kui pingeolukorras suudab keegi head nalja teha, on tegelikult juba pool võitu käes.

Tähelepanu väärib tõik, et nii nagu igale inimesele on ka inimgrupile loomuomane naljategemine. Kui juht näitab eeskuju, tehes heatahtlikku nalja, järgivad teda ka teised. Kui juht on liiga tõsine, takistab see töötajatel heast naljast rõõmu tunda. Tulemuseks on, et töötajad viskavad nalja ilma juhita. Ja arvata on, et sedapuhku vaenulikult (naeruvääristades patuoinast). Pole just rakse arvata, millised tagajärjed on sellel töökultuurile ja tulemustele.

Kui üksteisesse positiivselt suhtutakse, pole karata, et nali muutuks vaenulikuks (irooniaks, sarkasmiks). Selle järgi, kas ja millist nalja tehakse, saab ütelda, mis laadi organisatsiooniga on tegemist. Soovin, et Eestis asenduks liigtõsidus (või kohati minnalaskmine) põhimõttega ?käib töö ja vile koos?.

Vt. ka joonist: Nalja põhjused ja mõju töötulemustele