Äripäev portreteerib kuut Eesti tõenäoliselt kõige pikaaegsemat ettevõtjat ja avab nende mõttemaailma. Sitkuse ja pühendumusega ajavad nad äri edasi ka oma 90. juubeli poole tüürides.
Maie Niit, 87-aastane lihatehnoloog ja Otepää Lihatööstuse Edgar asutaja, räägib oma kogemustest ja vaadetest ettevõtluses. Ta rõhutab rahuliku ja stabiilse arengu tähtsust ning hoiatab, et liiga kiire kasv võib viia vigade ja emotsionaalsete probleemideni. Niit jagab oma juhikogemusi ja koostööd miniaga, kes on nüüd ettevõtte juhataja. Ta peab oluliseks ausust ja püsivust ning leiab, et ettevõtte ellujäämiseks on vaja paindlikkust ja kohanemisvõimet. Vaatamata vanusele on Niit endiselt aktiivselt seotud lihatööstuse igapäevatööga.

- Mitmekordsele ministrile ja VKG hiljutisele suuromanikule Ants Laosele annab alati korralik ettevalmistus hingerahu. Ette tuleb valmistada ka oma äri üle andmist.
- Foto: Liis Treimann
Siinsetest ettevõtjatest ja juhtidest enamiku kõrval on tuleva aasta juunis 80. juubelit tähistav USA president Donald Trump alles paras poisike. Pikki aastakümneid ärisid tüürinud ettevõtjad ütlevad, et tähtis on tabada ära õige hetk oma tegemised üle anda, aga keegi ei taha seda naljalt teha, sest tegutsemises peitub jõud.
Nad võrdlevad oma äriga alustamise algusaega praeguse iduettevõtlusega ja rõhutavad, et tark inimene kuulab teisi – ükskõik, kui tark ta ise on. Oma ala gurude valemi järgi peab kasvatama äri nagu lapsi, ühtegi aastat ega arenguetappi ei saa vahele jätta. Ja mis seal salata, õnne peab ikka natuke ka olema.
Tõeliselt sitked ettevõtjad
Äripäev rääkis kuue ülikogenud ettevõtjaga nende elust ja vaadetest elule:
Maie Niit (87), lihatehnoloog, Otepää Lihatööstuse Edgar rajaja
Ants Laos (82), Viru Keemia Grupi üks suuromanik aastani 2025, endine minister
Airi Värnik (86), psühhiaater, Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi rajaja
Rein Strauch (80), ASi Virumaa Metsatööstus juht ja omanik, Strauchi puhkemaja osanik
Karin Punning (86), mõõteriistu ja militaarseadmeid tootva Englo OÜ tegevjuht ja osanik
Tõnis Kaasik (76), ettevõtete Ecometal AS ja Net Systems Group OÜ ning Saka mõisa omanik, endine minister

- Maie Niit käib enda loodud Edgari lihatööstuse tootmises Otepääl siiani, aitab vahel sibulaid koorida ja hoiab äril silma peal.
- Foto: Liis Treimann
Maie Niit: ei tohi tahta liiga palju kohe algusest peale, siis väsid
Maie Niit (87), lihatehnoloog, Otepää Lihatööstuse Edgar rajaja, praegu lihttööline
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ta on nagu minu laps, olen käsitlenud teda sedasi. Ei ole nii, et täna on aastane, siis on 15 ja siis on 45.
Noored ettevõtjad tahavad sageli väga kiiret kasvu. Aga last ei saa ju kasvatada niimoodi, et jätad mõne päeva või aasta vahele. Ettevõte tahab niisukest vaikset rahulikku arengut, aga stabiilselt ja kogu aeg tõusulaines.
Ei tohi tahta liiga palju kohe algusest peale. Siis väsitad enda ära, tuleb palju vigu ja palju negatiivseid emotsioone. Ettevõttega tegutsemiseks on vaja lihtsalt aega.
Ühel hetkel mõtlesin südames, et annan ta nüüd ära, siis ma ei ole veel viimane sant. Olen nii vana, et las noored ka teevad. Muidu nemad ei saagi proovida, et kas nad on võimelised.
Nüüd minia on minu eest juhataja, tema on minu arvuti. Ta on töötanud minu kõrval 30 aastat. Ta on väga tark tüdruk, teeb väga hästi. Aga tema on minust emotsionaalsem, mina olen rahulikum. Mina olen temalt ka õppinud.
Kui on mingi erisituatsioon, siis me kogu aeg miniaga arutame. Ta tuleb küsib: “Ema, mis sa arvad? Mis me nüüd sellega teeme?” Tal on vahel endal ka juba idee olemas, aga tahab kinnitust.
Sattusin liha peale, nii jäi
Lapsena tahtsin saada õpetajaks. Aga ema ütles, et see on liiga närviline töö, läksin tööstust õppima. Ma arvan tegelikult, et tööstuses on veel närvilisem kui koolis.
Hetkel kuum
„Naised tipus“ sarja uus lugu
Artikkel jätkub pärast reklaami
Tahtsin minna piimandust õppima, aga tol aastal võeti vastu ainult lihatehnoloogia erialale. Nii ma sattusin liha peale ja nii jäigi.
Mina leian, et juhil on väga oluline olla aus. Nii oma alluvate kui ülemuste suhtes ja muidugi oma naha päästmiseks kõigepealt. Eriti tähtis oli see nõukaajal, sest siis oli ümberringi palju varastamist. Kui kuskil natuke libastusid, võisid niisukesse rappa minna, et sealt mujal välja ei tulegi kui vangimajas. Minu isa oli väga aus ja mul oli see tavaline kodukultuur.
Otsuseid ei tee ma väga emotsioonide mõjul, ikka mõtlen kolm-neli päeva või kasvõi ühe öö, et mis ma nüüd teen ja kuidas ma teen. Ja siis hakkan kohe sammhaaval väljapääsu otsima, nii ei ole mul mingisugust raskust juhtimisel.
Vahel olen veidi äkiline, näiteks siis, kui inimene teeb suure hunniku praaki. Siis ma karistan kindlasti. Inimest peab korrale kutsuma, et ta teeks järgmine kord paremini.
Kui Otepääle tulin, oli isu teha suur. Panin Edgari lihatööstusele aluse 1990. aasta talvel 51aastaselt. Olin EPA lõpetanud lihatehnoloog. Öeldi, et tulge ja ehitage vorstitööstus. No ja ma tulin ja ehitasin.
Öeldi, et tulge ja ehitage vorstitööstus. No ja ma tulin ja ehitasin.
Nüüd on niiviisi, et käin siin ja veidi asjatan, teen ühte-teist-kolmandat tööd. Koorin sibulaid, võtan küüslauguküüsi lahti. Võtan tellimusi, arvutan sigu, kui seakoormad tulevad. Mina olen sibulakoorija – lihttööline. Mul ei ole niisukesi komplekse, et ma olin keegi ja kui mind nüüd nimetatakse teisiti, no siis ma pole inimene. Ma olen elus kõiki lihttöid teinud.
Püsivus aina taguda
Ei mina taha kodus olla. Mis ma teen seal?
Artikkel jätkub pärast reklaami
See oleks õudne, kui ma kodus lösutan ja ainult sukakesi koon. Mina tahan olla ikka rahva sees, siis ma kuulen, mis toimub. Mulle meeldib kursisolek. Ja muidugi elan väga kaasa, kui ikka majanduses väga lolle asju teevad. Siis see teeb ikka kurvaks.
Olen uhke, et mul on püsivust taguda, taguda, taguda. Kui nii ei saa, siis teisiti. Kui on rasked situatsioonid – koroona tuli ja siis see sõda–, siis kohe võtad enda kokku ja pead mõtlema, mis nüüd teha.
Olen uhke, et mul on püsivust taguda, taguda, taguda. Kui nii ei saa, siis teisiti.
Algusaegadel oli muidugi riski rohkem, sest siis oli kõik niisukene tume maa. Kellel oli julgust, see tegi, see sai. Õnne on mul ka olnud. See, et kuidagi nii edukalt läheb ja nii pikaaegselt– mina ütleks, et riik on siiani lasknud ettevõttel areneda. Kui sa oled ikka ise töökas ja tubli, siis au Eesti riigile, kes on lasknud ehitada ja olla. Ma ei ütle, et oleme nüüd üle kõige. Siin on ju mõned suured kaupluseketid ka, aga oleme ilusti ära elanud.
Praegu on vaja teha niimoodi, et ellu jääda. Väga oluline on püsivus. Ainuke, mis annab eelise, on paindlikkus. Et sa kohaned nende oludega, mis on. Just kohanemine, see on tegelikult mõnelegi inimesele väga raske, ja mõned väiksed riskid pead ka võtma.
Aga mis ma olen ka võib-olla hästi teinud– algusaegadel ma aitasin kõigil soovijatel nii palju, kui mul oli võimalik, omale korteri saada. Aitasin teatud etapist välja. See oli sihuke hästi isiklik lähenemine. Olen töötajatele öelnud, et mina ei aidanud teil korterit osta selleks, et te läheksite mujale tööle. Ma ostsin ainult selleks, et oleksite meie töötaja.
Maaelu on hävitatud, kusagilt ei ole noori tööle võtta. Kui üks tuleb, siis paned kaks kätt kokku ja tänad jumalat. Et mõtle, me saime ühe inimese!

- Ants Laos oma kodukabinetis. Äri andis ta hiljaaegu üle, aga keha ja vaimu hoiab endiselt erakordselt teravana, sest maailmaga tuleb kaasas käia.
- Foto: Liis Treimann
Ants Laos: äri tuleb anda üle õigel ajal nii enda kui teiste suhtes
Ants Laos (82), Viru Keemia Grupi üks suuromanik aastani 2025, endine minister
Mul oli väga hea lapsepõlv, mis sest, et see oli peale sõda. Ma sain hariduse, sain sporti teha, mul olid head vanemad.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Õppisin palju oma isalt, kes oli lihtne töömees, andekas ja hästi hinnatud luksepp. Sain temalt palju eluks vajalikke tarkusi nagu näiteks: kui teed, siis enne mõtle ja siis tee hästi. Ja tee lõpuni hästi. Mõtle asjad läbi, mõtle seosed läbi, ja kui vaja tee natuke eeltööd. Töö peaks olema perfektne ja ka ise sa pead olema oma tööga rahul.
Minu elu on saatnud väga head mentorid. Olenemata sellest, kus ma tööl olen olnud või mis taseme juht ma olen olnud. Alustades minu esimesest töökohast – Tartu Piimatoodete kombinaadis oli minu mentor Ilmar Ulp. Hiljem oli eeskujuks minister Jaan Tepandi ja palju teisi.
Edu valem ei ole juhtimises
Eluväärtus ei olene ainult selles, kui kõrgel ja millisel astmel sa oled. Alati ei pea pürgima ülespoole, vahel on eluväärtus see, kuidas oled toime tulnud, kuidas sind austatakse, kuidas oled ise rahul selle tasemega või nende teadmistega, mis sa oled omandanud. Edu valem ei pea alati olema juhtimistasand, vaid elu hinne on ka see, kui kompetentne, haritud ja tubli sa oled. Olgu see kuskil madalamal spetsialisti, inimese tasemel.
Edu valem ei pea alati olema juhtimistasand, vaid elu hinne on ka see, kui kompetentne, haritud ja tubli sa oled.
Ants Laos
VKG endine suuromanik
Ole mõnel alal kui tahes tark, aga sa kuula alati, mida mõni teine tark inimene selle sama asja kohta ütleb. Sest absoluutselt tõde ei ole olemas ja võib-olla saad ikka temalt mingisuguse teadmise.
Paljud asjad elus on intuitiivsed, aga pead tunnetama oma kompanjonide tugevusi, natuke nõrkusi. See tuleb kogemustega. Oma kompanjoni peaksid oskama lugeda, siis on lihtsam temaga koos asju teha.
Juhid on erinevad. Kui sa oled ühe väikese ettevõtte juht, siis pead kõigiga tegelema. Mida kõrgemale sa lähed, seda vähem pead olema ise spetsialist.
Ma tean paljusid juhte, kellele meeldivad alluvad, kes on nendest natuke rumalamad, aga see ei ole jätkusuutlik.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Praegune ühiskonna areng on hästi turbulentne ja mingid protsessid on väga revolutsioonilised. Minu isiksusel on sellises situatsioonis raske orienteeruda.
Mulle meeldib, kui ma saan näha pikka aega ette. Eriti, kui ma olen juht, siis ma tahan pikalt ette näha. Kõik, mida teha täna – investeeringud või suured otsused –, oleks hea, kui need mõjuksid positiivselt ja annaksid tulemust ka pikema aja jooksul, eriti majanduses.
Tuleb näha ühe või teise otsuse seost teiste eluvaldkondadega, teiste faktoritega. Näiteks on ilmaennustuse kõrvale tulnud igapäevased elektrimaksumuse graafikud, mis on ausalt öelda nonsenss.
Ettevalmistus annab hingerahu
Kõik tuleb ette valmistada. Enne, kui sa haamriga lööd – enne lööki peab kõik valmis olema. Mõned protsessid tuleb mul mõelda ka selleks puhuks, kui ma siit ilmast ära kaon. Ka selleks tuleb ette valmistada, see annab hingerahu.
Eestis on iseseisvusaja jooksul tekkinud palju tublisi tugevaid ettevõtteid. Paljudel juhtudel, kes need lõid, tuleb anda ettevõtted üle pärijatele. Need tuleb anda edasi õigel ajal. Nii selles mõttes, mida annad, kui ka selles, kellele annad. On ju küllalt juhtumeid, kus pärijaid ei huvita see ja nad ei väärtusta äri. Ka siis tuleb leida õige lahendus.
Ole mõnel alal kui tahes tark, aga sa kuula alati, mida mõni teine tark inimene selle sama asja kohta ütleb.
Ants Laos
VKG endine suuromanik
Isiklikult pidasin õigeks praegu anda oma nooremale põlvkonnale üle töö ja kapitali, mis ma jõudsin aastate jooksul luua. Püüan anda neile seda pagasit, mida olen kogunud: nii vaimset kui finantsilist.
Nad on kõik 40sed. Neil on piisavalt haridust, tööstuskogemust ja huvi. Praeguses globaalses majanduses on kogemused ja isikuomadused teadmiste kõrval ülitähtsad. Tahtsin seda teha just õigel ajal nii enda suhtes kui ka nende suhtes.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Nii hakkas VKG asjadega tegelema noorem poeg. Ise tulin nõukogust ära, jagasin oma osa neljaks. Meil on pereettevõte, mis omab Viru Keemia Grupis suurosalust. Tegeleme ka finantsinvesteeeringute ja kinnisvaraga. Rollid on laste vahel ära jaotatud: vanem poeg tegeleb kinnisvaraga, tütar on kogu juriidiline teenistus.
Kui tagasi mõelda, siis kogu elu on mind huvitanud miski uus. Keemiatööstuse põhiprotsessid ja keemiline küberneetika oli minu eriala tolleaegses Tallinna Polütehnilises Instituudis. Enamus lõpetajaid saadeti Kohtla- Järve põlevkivikombinaati tööle. Kuigi elu viis mind kõigepealt pikaks ajaks toiduainetööstusesse, siis 1990ndate lõpus tehti mulle ettepanek tulla nüüdsesse VKGsse.
Tuleb mõelda, kas tuled väljakutsetega toime. Kuna ma ei olnud oma erialal kunagi töötanud, siis tekkis huvi minna. Elu on mind õpetanud vastu võtma ka selliseid väljakutseid, mis esialgu ei tõmba. Näiteks kui mulle tehti ettepanek asuda ENSV toiduainetetööstuse ministriks, ütlesin korduvalt ära (ENSV toiduainetööstuse minister 1979-1985 ja kaubandusminister 1989-1991 – toim).
Kõigist VKG nõukogu liikmetest olin mina ainsana seda eriala õppinud. Ma teadsin, mida miski tähendab. Alguses andsin lihtsalt nõu. Käisin alati nõupidamistel, käisin ettevõttes ja andsin paljudele asjadele oma hinnanguid.
See oli suur väljakutse, aga ma ütleks isegi, et kaubandusministri amet oli suurem väljakutse. Nüüd on mu hea meel, et mul on võimalus anda oma 36 aasta töö selles ettevõttes edasi oma lastele.
Mind huvitab praegu finantssüsteem ja mida uut maailmas toimub. Huvitavad uued tehnoloogiad, areng. Pidevalt peab õppima. Tahan olla eluga kursis, püüan hoida aju töös. Ma parandan ise kõik asjad, mis võimalik. Planeerin ise oma päeva, oma nädala. Võite küsida poiste käest. Nad ütlevad ka, et isa tahab hästi pikalt kõiki asju ette planeerida. Tegelen ka füüsilise vormi hoidmisega neli-viis korda nädalas, vaatamata oma eale.

- Psühhiaater Airi Värnik oma tervisekliiniku majas Nõmmel. Instituut asub aedlinnas roosas villas, mis tasakaalustab tõsist teemat, suitsidoloogiat.
- Foto: Liis Treimann
Airi Värnik: pidin tabuteemaga vastupanust läbi tungima
Airi Värnik (86), psühhiaater, Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi rajaja
Pean oma elutööks ERSi (Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut) asutamist ja juhtimist. Ma olen endaga rahul, et söandasin keskeas täiesti uue lehekülje pöörata. Sellele eelnes raske otsus tulla ära riigitöölt Seewaldist. Kõige raskem oli jätta jumalaga oma arstiametiga, kui läksin üle teadustööle. Ega muidugi projektist projektini töötav instituut ei ole nii kindel asi ja eraettevõtlus üldse ei ole kindel asi.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Suitsidoloogia sai aktuaalseks seetõttu, et psühhiaatriahaiglates käsitleti suitsiidikatse sooritanud patsiente nagu raskeid vaimuhaigeid. Mul tekkis tunne, et selle teadusharu peab maailmast Eestisse tooma. Leidsin, et suitsidoloogia on minu elu kutse – minu asi, mida ajada.
Nii saigi 1993. aastal alguse ERSI. Seda võib võrrelda praeguste iduettevõtetega. Vahe on selles, et need on kõik toetatud ja avasüli vastu võetud, aga mina pidin suitsiidi kui tabuteemaga vastupanust läbi tungima, irooniat taluma ja ise hakkama saama. Samas koondusid minu ümber kohe asjast huvitatud inimesed.
Leidsin, et suitsidoloogia on suurte tähtedega minu elu kutse – minu asi, mida ajada.
ERSI on väikeettevõte, mis ekspordib teadus-arendustegevust kui toodangut, kuulub partnerina rahvusvahelistesse konsortsiumidesse, on toonud ja maksnud kaastöötajatele Eestis sadu tuhadeid kroone ja eurosid. Toona 49aastasel naisel Ida-Euroopast nõudis enesekehtestamine töökust, täpsust, ausust ja esinemisjulgust. Instituut asub Nõmme aedlinnas roosas villas, mis tasakaalustab tõsist teemat.
Tiim on tähtis
Töötajaid tuleb tundma õppida. Igaühe talenti tuleb parimal moel arendada ja tunnustada – töötasu, esinemisvõimalused, koolitused, hea sõna. Et tööl oleks tähendus, et sellest läheks midagi paremaks.
Vene ajal sai psühhiaater 58aastaselt pensionile. Et mul riigivõimu vahetumisega pensioniiga mitu korda kätte tuli, ei olnud mulle mingi suur ehmatus või ümbermõtlemine. Jätkan. Ma ju jaksan veel, rõõm on perekonnast, õpilaste edust. Uhkust tunnen oma akadeemilise tütre, professor Merike Sisaski üle, kes on olnud ERSIga veerand sajandit. Naudin teekaaslaste soosingut. Tegutsemine on mulle loomulik.
Minu eeskuju on vanaisa, temas oli kõike parajal määral: reaalsustaju, suhtlemis-, aga ka enesekehtestamisoskus, õiglane meel, huumorisoon ja auküsimus, et töö kiidaks tegijat.
Elu kõige huvitavamad tööd
Artikkel jätkub pärast reklaami
Minu meelest on põlvkondade sidususes tõesti mingi vägi. Olen õnnelik, et olen elanud kogu elu tihedas seoses kolme põlvkonnaga: algul vanaisa-vanaemaga ja praegu lapselastega. Meie peres on huvialad ja tõekspidamised enam-vähem ühised. Räägime oma asjadest koos, nii et ei ole midagi, et üks ei saaks teisest aru või ei hooliks sellest, mis teine teeb. Kolm põlvkonda tihedalt läbi elukaare avardab silmaringi, toetab ja annab turvalisust.
Minu poeg Peeter Värnik on olnud algusest peale nõustaja ja üha enam ERSI edu tagaja oma põhitegemiste kõrvalt. Pojaga koos olen teinud ja teen oma elu kõige huvitavamaid töid: lisaks instituudile vanade kortermajade renoveerimine, tööstuslik puuviljakasvatus Vasula aiandis ja väike Tervisekliinik Nõmmel. Loodusearmastus on minus kogu aeg olnud, mu isa oli Tartu Ülikooli haridusega agronoom. Vasula aias panustan nüüd moraalselt.
Kõik on nii huvitav, et ei ole aega olla vana.
Ma ei ole väga pingeliselt elu plaani pidanud, välja arvatud suitsidoloogia, mis on mu oma kindel teeots. Paljud asjad on minu juurde tulnud. Ma võtan need vastu, ei mõtle selle peale, mis tuleb. Tean, et elu on laineline– must-valge-triibuline karastumise protsess. Tunnen uhkust, et ERSI kestab, võin rahuga taanduda. Aga kõik on nii huvitav, et ei ole aega olla vana.
Ma arvan, kui ma uuesti sünniks, siis oleksin aednik.

- Rein Strauch koos poja Rein Strauch juunioriga (vasakul), kes juhib metsatööstuses tootmist, ja pojapoja Arno Stauchiga, kes on pereäris müügijuht.
- Foto: Liis Treimann
Rein Strauch: suurim viga oli osta riigiettevõte
Rein Strauch (80), ASi Virumaa Metsatööstus juht ja omanik, Strauchi puhkemaja osanik
Vaese inimesena alustada on väga raske.
Võib-olla oleks pidanud midagi teistmoodi tegema. Siis oli palju finantside taga. Oli aeg, kus ma läksin panka ja ajalehe serva peale kirjutasin, et tahan saada kaks-kolm miljonit. See oli lühike aeg. Kõige suurem tehtud viga on, et ostsin riigiettevõtte. See tuli lõpuks ära maksta ja kõik läks vanarauaks. See muutus, mis toimus, tuli nii ruttu, et ma ei olnud selleks valmis.
Samas ei ole mul eriti prohmakaid olnud. Kui ma oleks suuri vigu teinud, siis ma ei istuks praegu siin. Aga eks ikka inimene eksib vahel ja tulevad mõned valearvestused. Nagu elu ikka on. Tagantjärele tarkus on ka niisukene asi, et ega ei saa jääda põdema, et võib-olla oleks pidanud teistmoodi.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Suurim õnnestumine on see, et oleme praegu siin ja et on mitu erinevat ärisuunda.
Praegu on tegevusvabadus. See firma on palju väiksem, kui oli Virumaa Metsatööstus nõukogude aja lõpus. See oli siis kõige suurem metsavarumise firma nõukogude Eestis – 1270 töötajat, praegu on meid järel natuke alla 50.
Oleme ikkagi väike ettevõte, olgugi et käive on meil üle miljoni euro kuus, headel kuudel võib-olla poolteist miljonit. Toodame Poola turule ehitusmaterjali.
Kõige olulisem ettevõtluse juures
Sa pead olema aus ja mõnes suhtes ka karm kui juht. Aga pead olema õiglane. Inimesed, kellega olen koos töötanud, on ikka ettevõtluse juures kõige olulisemad. Nemad ju teevadki selle äri. Peab olema sihikindel ja ikka kaaluma, et mida ette võtta ja mida teha. Analüüsima, et kas sellest saab siis villa või ei saa.
Vahel tuleb võib-olla tunnistada, et minu otsus ei olnud õige. Ma ei ole diktaator, minuga võib läbi rääkida küll.
Ega ma agressiivne juht ole, olen ikka koostööaldis. Ideid käiakse koos välja ja igaüks peab põhjendama, mis suunas minna. Vahel tuleb võib-olla tunnistada, et minu otsus ei olnud õige. Ma ei ole diktaator, minuga võib läbi rääkida küll.
Kõige raskem oli 1990ndatel, kui hakkas peale lammutamine, koondamine. Need praeguse kriisid – majanduslangus ja sõda, neid ei saa üldse võrrelda tolle ajaga.
Ütleksin kohe otse: meie mööblitööstusel läheb praegu halvasti. Soome turg on ära kukkunud ja väga raske seis on. Samas ei saa jälle ennast süüdistada, kui Soome inimene ei osta. Ega vägisi ei saa midagi teha. See osa meie ettevõtmistest on hetkel jäänud nii tagasihoidlikuks, et ta ei määra küll suures pildis mitte midagi. Mõtleme sulgemisele.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Oma asjale kindel
Praegune suund, kuhu pürgime, on meil kõigil teada. Peab olema püsivust ja muidugi ka riskialdis. Ei saa kõike karta, siis ei olegi mõtet midagi teha. Selles suhtes peab oma asjale kindel olema – et su asi on õige, teed seda niimoodi ja siis ta tuleb. Eks võib olla ka mõningaid tagasilöökide, aga see käib asja juurde.
Ma tean, mida võiks teha ja ma tean, mida teha, aga need teod jäävad raha taha. Võib-olla on see minu viga, et ma ei ole suutnud leida investorit.
Ei saa kõike karta, siis ei olegi mõtet midagi teha.
Kui istud niisama laua taga ja ootad, siis ei juhtu midagi.Täna lõpetasid õhtul ära selle asja, ei saanud midagi. Tuled homme, hakkad uuesti otsast peale. Asi tuleb käima saada ja tuleb veenduda, et sinu kaup on kõige parem. Nii ta käib.
Aeg on juba nii kaugel. Eks ma kevadeni olen siin. Talvitun ära ja siis arvan, et pean koju jääma. Eks siis paistab, mis saab, ma ei hakka ette ruttama. Vahel küll mõtlen, kellele asja üle annan, aga siis löön käega, et ei ole mõtet mõelda. Sa pead enne ära minema, kui kuppel sassi läheb ja oled jalus. Ära tuleb minna täie mõistuse juures.
Suuri vaba aja plaane mul ei ole, kõik on juba tehtud. Ma olen elu aeg aias tegutsenud ja on meeldinud see asi. Eks peab aru andma ka, et siin-seal hakkavad minuealised varsti ära kustuma ja siis tuleb selleks valmistuda.

- Mõõteriistade tootja Karin Punning ja tema elupõline äripartner, Englo teine omanik ja arendusjuht Toomas Sõmer ettevõtte laboris.
- Foto: Liis Treimann
Karin Punningu unistus aparaaditehasest: “Minu loomise rõõm ei ole veel pidurdunud!”
Karin Punning (86), mõõteriistu ja militaarseadmeid tootva Englo OÜ tegevjuht ja osanik
Ma tahan tehast, see on minu suur unistus. Aparaaditehast. Me oleme praegu minitehas, ma tahaksin ikka korralikku.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teeme praegu otsast lõpuni kõik seadmed ise ära: töötame ise välja, konstrueerime, disainime, valmistame ja turundame.
Tahaksin aparaaditehast sellepärast, et meie arendustöö ja meie valmistatavate seadmete otstarve on mõeldud väga laiale klientuurile, tehases on võimalik kulutusi ja tootmisprotsesse optimeerida. Kahjuks teeme väga vähe seadmeid eraisikutele, see on meie puudus. Võiks neile rohkem tooteid pakkuda, näiteks metalliotsijat.
Oma päris suure tehase suunas ei ole me suurt liikunud, sest see on väga tõsine arenguhüpe, nõuaks suuri investeeringuid, mitu miljonit kindlasti.
Hea oleks, kui meie oleme ajud ja keegi teine toodaks.
Karin Punning
mõõteriistade tootja
Kui jõuab kätte see aeg, et on õige hetk üle anda kellelegi, siis me peame ikkagi ilmselt müügi peale mõtlema, sest meil kummalgi Toomasega (teine omanik ja arendusjuht Toomas Sõmer – toim) ei ole järeltulijat, kes tahaks meie tööd üle võtta. Siis võiksin ka loota, et vähemasti mõned minu ideed läheksid edasi. Et tuleks ilus aparaaditehas. Selle loomise käigus võiks asjad üle anda.
Vähe mõttekaaslasi
Peaaegu kümme aastat või rohkemgi olen mõelnud oma unistusele. Meil on palju tooteid, keegi võiks neid toota. Meile endale meeldib neid välja töötada. See on meie mõningane puudus, et peame neid ka ise tootma. Hea oleks, kui meie oleme ajud ja keegi teine toodaks.
Oleme arutanud teistega siin Englos aparaaditehase loomist, kuid siis tuuakse mind jälle maa peale. Nii et see on minu unistus, ma ei ole leidnud veel väga palju toetajaid. Peaksime laienema sellepärast, et praegune toimimine takistab firma arengut. Käisime isegi vaatamas, kuhu seda teha.
Mul on tugev intuitsioon ja loominguline vaim. Mulle on öeldud, et, Karin, sina oled meil suurte ideede sisse tooja. Ja minu loomise rõõm ei ole veel pidurdunud. Aga ma ei tea, kust see tuleb. Võib-olla loogikast või siis lihtsalt entusiasmist, intuitsioonist. Nii et ma ei tea, millal see minus lõppeb.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Toomasega alustasime algusest peale koos. Kunagi Vene ajal oli Eesti Teaduste Akadeemia erikonstrueerimisbüroo, sattusime mõlemad sinna tööle. Tegelesime keemilise analüüsi seadmete väljatöötamisega. Eesti taasiseseisvumisel tundus, et sellest ei tule midagi mõistlikku välja. Leidsime, et on vaja oma firma teha, ise teha valikuid ja vastutada.
Oleme tasapisi tegutsenud ja juurde on tulnud kõikvõimalikke valdkondi. Praegu on meie tegevuses kaks põhisuunda. Üks on tee-ehituslikud mõõteriistad ja teine on militaar. Kogu aeg töö käib uute mudelite väljatöötamisega. Praegu on pidevas tootmises 52 erinevat toodet. Need asjad arendavad ka meid endid. Mõnikord ma mõtlen, et naljakas, et selline uue loomise tarvidus ei ole lõppenud.
Järgmine hüpe olgu suur
Peab omavahel läbi saama ja keegi peab natukene järele andma. See on konsensus. Sellepärast ongi vaja meiesugust komplekti. Meie põhiline erinevus on, et Toomas on konservatiivne, mina olen selline, kellel on ideed ja mõtted, et ikka edasi.
Me päris ei tasakaalusta üksteist, teinekord peab üks järele andma. Mina olen siis see, sest minu soovid nõuavad rohkem finantse. Mõnikord emb-kumb tõstab häält, aga päris tülli pole läinud.
Lõpetamise tunnet ei ole mul kunagi olnud, aga vahel on meil Toomasega sellest juttu olnud. Kahjuks pole keegi igavene selles maailmas. Sellele arvamusele olen jõudnud küll, et mul pole enam sünnis firmat esindada.
Meie järgmine hüpe peab olema väga suur. Muidugi räägitakse ju seda ka, et kas see on nüüd õige suund, et ikka suuremaks ja suuremaks, aga meie turg on ju väga konkreetne. Minu peal on päris palju kohustusi, tahaks kõrvale kedagi, kes teeks turundust. Olen mõelnud ka uue tegevjuhi peale, aga praegu ei ole sellist leidnud. Ise tahaksin olla rohkem arendusjuht. Mulle meeldib arendustöö, sest sellel ei ole lõppu.
Ükski inimene ei ole otseselt loll. Ainult siis, kui ta valib vale koha, kus tööle hakata.
Karin Punning
mõõteriistade tootja
Mulle ei meeldi, kui inimesed ei viitsi mõelda. Et sa ei mõtle natukenegi tuleviku peale, ei oska tulevikku vaadata. Minu isa oli väga suur tehnikainimene, nii et tal ei jäänud ükski masin tegemata. Minu huvi ongi sealt.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ükski inimene ei ole otseselt loll. Ainult siis, kui ta valib vale koha, kus tööle hakata. Iga inimene peab vastavalt oma IQ-le positsiooni valima. Noor juht peab ise lollid otsused läbi kogema.
On öeldud, et naised vaatavad kõiki asju korraga, mees vaatab ühte asja korraga. Nii et selles mõttes ütleks isegi, et naised on paremad juhid.
Mõnikord lähen võib-olla endast välja, nii et nad siin teavad, et peavad minuga natuke ettevaatlikumalt olema. Pean Englo meeskonda oma pereks.
Olen uhke Englo loomise üle ja et me ei ole olnud kunagi halvas seisus. Oleme olnud kogu aeg plusspoolel, välja arvatud üks kord firma algusaastatel. Siis oli inflatsiooni tõttu olukord lootusetu. Ma nutsin kodus, et ma ei saa palka maksta, raha ei ole.

- Keskkonnaettevõtja Tõnis Kaasik talle kuuluva Saka mõisa suures saalis.
- Foto: Liis Treimann
Tõnis Kaasik: olen ignoreerinud ilmselget asja, et olen ajanud oma äri üksi
Tõnis Kaasik (76), Ecometal AS, Net Systems Group OÜ, Saka mõisa omanik, endine minister
Ma olen reaalsete asjade inimene, pean end spetsialistiks. Ma ei lähe ja müü kuskilt ideid või mingeid koode, minule on see võõras. Mina ikkagi teen käega asju, toodan midagi. Otsustasin, et ei taha enam avalikus sektoris olla. See bürokraatia pool häiris mind. Pigem tahtsin saada osaks sellest teisest poolest, keda bürokraat takistab. Ma ei ole kunagi bürokraat ega päris poliitik olnud.
Ministriamet oli teine aeg (keskkonnaminister 1990-1992 – toim). Siis oli vaja Eesti riiki üles ehitada: luua struktuurid, sõlmida lepingud, rääkida läbi, teha seadusandlus. See oli töö, mida mina tegin. Ma ei pea end tipp-poliitikuks. Keegi ei volitanud, keegi ei olnud mind valinud. Ministriametis tuli luua uut riiki, see oli väljakutse.
Parim otsus on kokku leppida ka siis, kui sulle tundub, et see ei ole sulle kõige parem või kõige õiglasem.
Tõnis Kaasik
keskkonnaettevõtja
Keskkond on läbi elu minu elus olnud. Olen erinevates kohtades seda sama jumalat teeninud. Ja nüüd olen keskkonnaettevõtja. Mul on kaks suurt keskkonnaettevõtet, need töötlevad ümber jäätmeid ja toodavad selles väärtuslikke tooteid.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Parim otsus
Ma arvan, et asjades peab olema aus. Parim otsus on kokku leppida ka siis, kui sulle tundub, et see ei ole sulle kõige parem või kõige õiglasem. Võib isegi tunduda natukene ebaõiglane kokkuleppe, aga see on parem, kui oma õigust lõpmatult kohtutes nõudmas käia.
Kui sa teed tööd ja pühendud, siis raha tuleb iseenesest, ei pea raha nimel tegutsema. Aga pead jääma ühe valdkonna juurde. Kui hakkad kõike tegema – teed krüptovaluutaga äri, teed ohtlike jäätmetega äri, korraldad suuri kontserte –, siis on see ampluaa liiga lai ja ei tule lihtsalt välja. Siis ongi eesmärk ainult raha, näed ja haistad seda. Kui sa valdkonda ei tunne, siis ei tule sealt sageli ka raha, vaid seda läheb sinna pigem.
Kui mul on mingid vaidlused, siis olen need niimoodi lahendanud, et ma olen välja ostnud.
Tõnis Kaasik
keskkonnaettevõtja
Juhina olen jõudnud enam-vähem sinna, et mul on praktiliselt täisosalused. Ma olen kõik välja ostnud. Kui mul on mingid vaidlused, siis olen need niimoodi lahendanud, et ma olen välja ostnud. Minu asi on minu enda oma. Ma teen otsuseid ja ma vastutan otsuste eest. Kui ma teen vale otsuse, siis ma vastutan. Mul on mugavam niimoodi. Elu on näidanud, et kui tekivad probleemid, siis vaata peeglisse.
Endiselt kasvustaadiumis
Ma ei ole kokku võtmise staadiumis, olen jätkuvalt aktiivne. Eile pidasin ühtesid läbirääkimisi, homme pean ka. Ma ei ole ka müügistaadiumis, vaid olen veel kasvustaadiumis ja selles, et on vaja veel uusi asju teha. Mind motiveerib see, et olla töös, olla tegevuses ja olla kasulik. Alternatiiv on lihtsalt oleskleda.
Minu jaoks on elu huvitav ja ma naudin seda, et ma tegelen, mul on mõttetööd, mul on natuke vastutust, mul on põhjust kodust välja minna ja puhtalt riidesse panna, suhelda. Tahan olla osa aktiivsest ühiskonnast.
See on lihtsalt paratamatu, et ma kohati tunnen, et jään elust maha, noorematest põlvkondadest maha. Igaüks tuleb oma ajast, oma põlvkonnast, oma haridusega, keegi ei suuda kõigi uute asjadega – digimaailmaga kursis olla. Ma tunnen, et selles ei ole ma enesekindel.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Paljud minuealised küsivad, miks ma seda teen. Abikaasa ka küsib. Me loeme surmakuulutusi, sõbrad ja head ülikoolikaaslased lahkuvad. Et miks ma seda ikka veel teen, kas on mul rohkem vaja kui teistel? Mul ei ole rohkem vaja, aga see on lihtsalt huvitav, hoiab elus.
Abikaasa on öelnud, et võiksin võtta rahulikult, et miks ma jälle hommiku kell 7 tõusen, et sõita Ida-Virumaale. Käin juba 25 aastat vähemalt korra nädalas Sillamäe tehases, Sakas ja ühel päeval ka Kuusalu tehases.
Mõisaomanikus sain samuti seoses looduskaitsega. Tegin oma diplomitöö Põhja-Eesti pankranniku jugadest. Üks väike peatükk oli Saka joa kohta, selle ma lõpetasin siis lausega, et Saka vajab paremat. Täpselt 30 aastat hiljem tulid enampakumisega müügile Saka mõisa varemed. Mul oli moraalne kohustus oma lubadust pidada ja Sakale paremat elu pakkuda.
Mul on see mõis nagu oligarhil purjekas või 200 meetri pikkune laev. Käib sellega võib-olla korra aastas sõitmas, see on tema oma. Minul on samamoodi see mõis. Ma pean seda üleval ja siin on hooajal 20-30 inimest, kes töötavad ja saavad minu käest palka, kelle elu ja kelle perekonna elu sõltuvad sellest. Ma vastutan nende eest.
Pean seda oma edukama ja kasumlikuma ettevõtluse pealt üleval. Ega mul valikut ei ole. Kui sa abielu lahutad, siis lähed lahku, aga mõisast niimoodi ära minna ei saa. Müüa ka ei saa, tal ei ole turgu. Saad lihtsalt temast lahku kolida, aga siis ta lõhutakse, laguneb ära. Siis ta on samasugustes varemetes, nagu ostes.
Raske otsus
Oleme kõik surelikud, eks ole. Ma püüan ettevõtete üleandmist edasi lükata, seda rasket otsust, aga ma tean, et lõpmatuseni ei saa seda edasi lükata. Kogu aeg mõtted töötavad selle ümber, kuidas teha.
Vaatan ja jälgin. Natukene olen asju struktureerinud. Mul on kaks last ja kaheksa lapselast. Eks mõtlen palju lapselastele. Oleme abikaasaga ka arutanud. Olen praktiliselt ignoreerinud seda ilmselget asja, et ma olen seda siin üksinda ajanud, edasi lükanud. Mõelnud, et ma elan veel kaua-kaua, küll on aega, mul ei ole midagi häda. Aga hädad võivad tulla äkitselt.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ettevõtja Oleg Gross näeb pensionisambana oma poeketti, mitmed teised ettevõtjad aga leiavad, et nutikas on paigutada raha teenima ka väljapoole ettevõtlust.
Pensionile jäämise esimesel päeval sõidab Alžeriasse
Sisehaiguste arst ja kardioloog Anne Kullerkupp-Raidma (77) on Rakveres haigeid ravinud 51 aastat. “Nüüd on aeg omale uus elu luua!” säras ta 17. aprillil, oma kõige-kõige viimasel tööpäeval.
Kriisid on see aeg, kus just võiks õigesse kohta investeerida, isegi kui kasum Excelis päris ei jookse, leiab Pereettevõtete TOPi võitja Mainor ASi teise põlvkonna ettevõtja Guido Pärnits.
Teisipäeval, 3. veebruaril külastas Läti president Edgars Rinkevics Riias äsja kasutusele võetud Delska 10 MW andmekeskust. Külastus toimus enne keskuse ametlikku käimapanekut.