Tehisaru levik karjub suurema energia ja targema kasutuse järele

Andmekeskused, kus meie digitaalne elu salvestatakse ja töödeldakse, tarbivad 1–2% kogu planeedi aastasest elektrienergiast ehk 200–300 teravatt-tundi aastas. Seega on andmekeskuste energiatarbimine võrreldav näiteks Hispaania või Inglismaa terve riigi aastase tarbimisega.

Prognoositakse, et tehisaru ja pilveteenuste leviku tõttu kahekordistub andmekeskuste energiatarbimine järgneva mõne aasta jooksul ja jõuab 600 teravatt-tunnini aastas. See sunnib küsima, kuidas me saaksime kasutada tehnoloogiat keskkonda liigselt koormamata. Asjatundjad soovitavad õppida kasutamisel ja raiskamisel vahet tegema.

Kui võrrelda Google'isse tehtavaid päringuid promptimisega ChatGPTs, siis on energiavajadus umbes kümnekordne. Tarkvaraettevõtte Finest tegevjuht Jan Urva ütleb, et eelistades AI‑põhist otsingut tavalisele Google'i päringule, tarbime me märkimisväärselt rohkem energiat. Ent lahendus ei ole selles, et jätame nüüd tehisintellekti kasutamata, raiskamist vähendavad teadlikkus ja õigetes kohtades õigete töövahendite kasutamine. “Teadlikkus tähendab näiteks seda, et ChatGPTsse tõlkepäringu tegemise asemel kasutatakse mõnda tõlkerakendust, mis on energiasäästlikum,” ütleb ta.

Eesti Energia energiakaubanduse juht Armen Kasparov toob välja, et näiteks teeb Eesti Energia energiakaubanduses masinõppe abil ligi 400 000 automaatkauplemistehingut aastas. Inimvõimetele oleks see liig mis liig – reageerimisaeg võib seal olla vaid kolm sekundit. Ent need tehingud aitavad tasakaalustada elektrivõrku ja vähendada võrgutasusid ning toovad kokkuvõttes ühiskonnale olulist kasu. Kasparov toob välja, et andmekeskustest üle jäävat jääksoojust saaks näiteks kasutada kütteks. Ent andmekeskuse kogukulust umbes 70% moodustab energiahind ning seetõttu poleks selliste keskuste rajamine Baltimaadesse kuigi otstarbeks.

Mõlemad saatekülalised toovad välja digikoristuse kui iga kasutaja võimaluse energiasäästlikumaks käitumiseks. Kasparovi hinnangul on digitaalse sisu loomise ja hoidmise näiliselt tasuta kättesaadavus põhjustanud ressursi raiskamist. Vanasti tähendas kirja saatmine kulusid: paber, ümbrik, mark; sama oli piltide jagamisega ning keegi ei jaganud kehva pilti või ühte pilti mitu korda. “Näiteks Dropboxis on mahupiirang, üle mille ei saa sinna dokumente laadida. Nii inimene mõtlebki, kas mul on vaja alles hoida vana videot, mida ma pole vaadanud 10 aastat. Ilmselt see polegi enam asjakohane, selle saab ära kustutada ja panna sinna midagi muud asemele,” toob ta näiteks.

Jan Urva võrdleb digikoristust prügi sorteerimisega, millega inimesed veel kümme aastat tagasi ei tahtnud eriti tegeleda, kuid nüüd on see väga tavapärane. Digikoristus peaks olema teadlikult kujundatud harjumus. “Iga salvestatud kassipilt, see tähendab andmed, mida hoiustatakse pidevalt huugavates serverites, kasutavad energiat,“ kirjeldab ta.

Saatejuht on Sigrid Kõiv.