Pensionifondide kliendid peavad teadma, kuhu nende raha läheb ja mida nad lubatud teenusega saavad. Kui fondijuht jääb passiivseks, olgu investor aktiivne, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Turuosaliste vahel on pensionifondide teemal läinud korralikult ragistamiseks. LHV on visanud Luminorile kinda, Tuleva viibutab sõrme Swedbanki suunas. Eesti avalikkuse ette on jõudnud kapi-indekseerimise (inglise keeles index hugging, closet indexing) mõiste, ehk investorile kallima teenuse – aktiivsete fondide – tasapisi taandumine indeksifondideks.
LHV süüdistab Luminori pensionikogujate eksitamises ja neile kalli fondi pähemäärimises, mis käitub sisuliselt nagu odav indeksifond. Luminor eitab süüdistusi, kuid halvimal juhul maksavad 17 666 pensionikogujat teenuse eest, mida nad sisuliselt ei saa.
Kavalamad pensionifondide valitsejad on leidnud võimaluse pakkuda kogujatele sisuliselt sama fondi mitme erineva nime alt. See teenib fondivalitseja ärihuve, mitte pensioniks kogujate eesmärke, kirjutab Tuleva fondijuht ja juhatuse liige Tõnu Pekk.
Ehkki suhtlemine tundub esmapilgul lihtne ja igapäevane tegevus, ei õnnestu see alati soovitud viisil. Puudulik kommunikatsioon võib ettevõttele kalliks maksma minna nii ajas, rahas kui ka meeskonnavaimus. BeWise koolitajad Toivo Värbu ja Piret Soosaar-Maiberg rõhutavad, et suhtlemine ei ole kaasasündinud oskus, vaid protsess, mida saab ja tuleb teadlikult õppida, sest koolipingist neid oskusi enamasti kaasa ei anta.
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.