Tallinna miljööväärtuslikkuse säilitamine on meie põlvkonna iseenesestmõistetav kohustus. Kuid meie kohus on rajada ka uut Tallinna, kus ei ole tühjalt seisvaid tondilosse või terveid linnaosi, kuhu on parem oma nina mitte pista, kirjutab Technopolis Ülemiste juht Gert Jostov.
Kindlasti ei ole lammutusotsused lihtsad – ajaloolise miljöö talletamine on suur väärtus. Inimesed on harjunud hoonetega, mis on asunud samal kohal kogu nende eluaja. Veidi või märkimisväärselt lagunud küll, kuid omad. Ükski selline muutus mitte ainult ei loo uut, vaid lõhub paljude inimeste meelest ka hinnatud (elu)keskkonda, mis on emotsionaalselt lähedane ning inimlikult armas.
Siiski on amortiseerunud hoonete saatus traagiline nagu vanadel autodelgi – sõidaks veel küll, aga keegi ei taha neid enam. Iga uus sõit nõuab uusi varuosi ning sageli ka remonti teel olles. Hoonete romulat justkui ei ole, nende kallale asub buldooser. Eelkõige puudutab see siiski pigem neid maju, mis ei ole kohe algusest peale olnud erakordsed funktsionaalsuse, arhitektuuri ja ka linnaruumi sobivuse poolest.
Äripäeva tänases paberlehes rullub uue ja vana arhitektuuri võitlus lugeja ees lahti konkreetsete näidete varal.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seotud lood
Ehkki suhtlemine tundub esmapilgul lihtne ja igapäevane tegevus, ei õnnestu see alati soovitud viisil. Puudulik kommunikatsioon võib ettevõttele kalliks maksma minna nii ajas, rahas kui ka meeskonnavaimus. BeWise koolitajad Toivo Värbu ja Piret Soosaar-Maiberg rõhutavad, et suhtlemine ei ole kaasasündinud oskus, vaid protsess, mida saab ja tuleb teadlikult õppida, sest koolipingist neid oskusi enamasti kaasa ei anta.