Tõnu Tramm: mälestusi kolhoosibussi aknast ehk kõik, mis on ühistranspordiga praegu valesti

Neli aastat tagasi osalesin ma transpordiameti korraldatud liikuvusalases uuringus, kuhu panin äsja maale elama kolinuna otse ja ausalt kirja kõik, mida ma arvan regionaalsest ühistranspordikorraldusest.

Näiteks, et mulle kui maksumaksjale käib kohutavalt pinda, et päevas sõidab vähemalt kaheksa korda majast mööda buss, kus ma pole näinud veel kordagi mitte ühtegi inimest – peale juhi muidugi. Et bussiajad on inimestele täiesti sobimatud ning kui tahad maakonnakeskusesse poodi või arsti juurde minna, pead istuma bussi enne seitset hommikul ja tagasi saad alles jumal teab millal. Ja nii edasi ja nii edasi.

Loomulikult tegin seda lootuses, et äkki keegi võtab seda infot ka arvesse ja miskit muutub. Aga ei. Nagu ütlesid klassikud: tahtsime parimat, ent välja kukkus nagu alati.

Kolmapäeval, 4. märtsil algas järjekordne ja väidetavalt kõigi aegade suurim liikuvusuuring, mis lubab taas teha selgeks inimeste tegelikud liikuvusvajadused, et tulevikus ühistransporti parandada. Maksma läheb see uuring maksumaksjale ligi 200 000 eurot ja see hõlmab kuni 12 000 inimest.

Mina enam nende 12 000 seas ei ole. Ärge mitte lootkegi. Küll aga võin anda täiesti tasuta mõtteainet hoopis teise nurga alt. Mälestusi oma lapsepõlvest, millest arvestatav osa möödus kõhutades isa juhitud Kubani bussi mootorikattel.

Kujutage ette: suure kolhoosi üks osakond, kus töötas sadu inimesi. Ja siis üks väike nõukaaegne buss, mille sõiduomadused meenutasid pigem traktori kui ühissõiduki oma. Aga kõik said oma asjad aetud!