Riik kulutab sadu tuhandeid eurosid liikuvusuuringutele, aga ühistranspordikorraldus jääb ikka nõukaaja kolhoosi omale selgelt alla. Vajadus bussiühenduse järele on maapiirkondades alati olemas ja inimesed valmis selle eest maksma, kuid bussid loksuvad tühjalt ja raha põleb, kirjutab Äripäeva teemaveebi logistikauudised.ee juht Tõnu Tramm.

- “Maksejõuline tellimus sõiduteenuse järele on maapiirkonnas alati olemas, kui vaid teenuse ajastus ja hind on mõistuspärane. Võlgu maainimene juba ei jää,” kirjutab maal elav ajakirjanik Tõnu Tramm.
- Foto: Andres Haabu
Neli aastat tagasi osalesin ma transpordiameti korraldatud liikuvusalases uuringus, kuhu panin äsja maale elama kolinuna otse ja ausalt kirja kõik, mida ma arvan regionaalsest ühistranspordikorraldusest.
Näiteks, et mulle kui maksumaksjale käib kohutavalt pinda, et päevas sõidab vähemalt kaheksa korda majast mööda buss, kus ma pole näinud veel kordagi mitte ühtegi inimest – peale juhi muidugi. Et bussiajad on inimestele täiesti sobimatud ning kui tahad maakonnakeskusesse poodi või arsti juurde minna, pead istuma bussi enne seitset hommikul ja tagasi saad alles jumal teab millal. Ja nii edasi ja nii edasi.
Loomulikult tegin seda lootuses, et äkki keegi võtab seda infot ka arvesse ja miskit muutub. Aga ei. Nagu ütlesid klassikud: tahtsime parimat, ent välja kukkus nagu alati.
Transpordi konverents
Ühistranspordist räägitakse ka
11. märtsil toimuval Äripäeva konverentsil “
Transport ja liikuvus 2026“.
Kolmapäeval, 4. märtsil algas järjekordne ja väidetavalt kõigi aegade suurim liikuvusuuring, mis lubab taas teha selgeks inimeste tegelikud liikuvusvajadused, et tulevikus ühistransporti parandada. Maksma läheb see uuring maksumaksjale ligi 200 000 eurot ja see hõlmab kuni 12 000 inimest.
Mina enam nende 12 000 seas ei ole. Ärge mitte lootkegi. Küll aga võin anda täiesti tasuta mõtteainet hoopis teise nurga alt. Mälestusi oma lapsepõlvest, millest arvestatav osa möödus kõhutades isa juhitud Kubani bussi mootorikattel.
Kõik said asjad aetud
Kujutage ette: suure kolhoosi üks osakond, kus töötas sadu inimesi. Ja siis üks väike nõukaaegne buss, mille sõiduomadused meenutasid pigem traktori kui ühissõiduki oma. Aga kõik said oma asjad aetud!
Varahommikune töölistering, kus tihtilugu tuli sisse maganud “sepa-Juss” üles äratada, puhvaika selga aidata ja bussi peale talutada. Siis koolilastering. Siis nii-öelda põlluring, kus iga tööline tuli pärast töökäsu saamist objektile viia. Seejärel ring pensionäridega rajoonikeskusesse – kes läks poodi, kes arsti juurde, kes lapsele külla.
Ennelõunaks taas tagasi, sest vaja oli töölised objektidelt sööklasse ja kombaineritele soe söök põllule viia. Kui see tehtud, siis uuesti rajoonikeskusesse memmedele järele, et igaüks jõuaks enne õhtust töölisteringi koduukse ette viidud. Kui vaja, siis ka toidukotid tuppa tassitud.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Äripäeva kohalike uudiste ajakirjanik Andres Pulver on tüdinud ühistranspordi lõpmatust reformimisest, mis pole aastate jooksul mitte midagi muutnud ning ei usu muutusi ka kavandatavast ühistranspordireformist.
Kui varasem segaduste aeg bussisektoris tulenes Eesti jaoks suuresti kontrollimatutest asjaoludest, siis praegu oleme ise endale ühte parajat käkki kokku küpsetamas, kirjutab Sebe juhatuse liige Mart Raamat värskes bussiettevõtete konkurentsiraportis.
“Punane maika ja Vene hümn on minevik!”
Valglinnastumisega Tallinna külge kasvanud vallad tuleks ka ühistranspordis ühendada pealinnaga, nii et liinid saaks ära teenindada üks suur ettevõte, rääkis Tallinna Linnatranspordi ASi (TLT) juht Kaido Padar.
Teisipäeval, 3. veebruaril külastas Läti president Edgars Rinkevics Riias äsja kasutusele võetud Delska 10 MW andmekeskust. Külastus toimus enne keskuse ametlikku käimapanekut.