Mart Raamat: ühistranspordis on reformi asemel oodata segadust

Lõppenud aasta möödus bussiettevõtetele sarnaselt 2024. aastaga stabiilsuse tähe all. Pärast tormilisi pandeemia-aastaid ja Venemaa agressioonisõja tulemusel lahti rullunud kütuste hinnaralli üle elamist oli rahulikum kulgemine kindlasti palsam vedajate hingele.

Ent kui varasem segaduste aeg tulenes suuresti Eesti jaoks kontrollimatutest asjaoludest, siis praegu oleme ise endale ühte parajat käkki kokku küpsetamas.

Kui eelmise valitsuse algatatud suur visioon kandis nime “liikuvusreform”, siis juba tükk aega räägitakse täpsemalt “ühistranspordireformist”. Mis müütilise looma on regionaalministeeriumi ametnikud ja poliitikud superministeeriumi klaastornide katseklaasides kokku sünteesinud, jääb aga nii ettevõtetele, ühistranspordi korraldajatele kui ka reisijatele arusaamatuks. Meedias vaat et tarbesõnadeks muutunud “taktipõhisus”, “ühispilet” ja “ühtne piletisüsteem” pole seni täpsemat ja maisemat sisu saanud.

Käised on aga üles kääritud ja tõsisemalt on tööle hakatud taaskordse trendiväljendi ehk “liinimahtude korrigeerimisega”. Riiklikud transpordikorraldajad kindlasti mõistavad, et nende leivaisal on häda käes – ühistranspordi eelarveprognoosid on armutud ning lähiaastail nõuab ühistranspordi rahastamine järjest suuremas mahus maksumaksja tuge.