Kalle Isand: Eesti tootmise tulevik otsustatakse praegu – kas investeeringud või hääbumine

Eesti juhtmetöötlemise ja elektroonika tootmise sektor töötab suuresti ekspordiks. Laias plaanis oleme osa Skandinaavia tööstuse tarneahelast – ajalooliselt sageli alltöövõtjatena, mõnel juhul ka kontsernide tütarettevõtetena.

Kui 1990ndate lõpuks sai selgeks, et kauboikapitalismi riskid hakkavad taanduma, oli lääne ettevõtjate peamine motivaator siia tulekuks odav, ent kohusetundlik ja õppimisvõimeline tööjõud. 25 aastaga on paljud Eesti ettevõtted näidanud, et suudavad pakkuda kvaliteeti, paindlikkust ja usaldusväärsust. Odav tööjõud ei ole ammu enam see, millega tootmist siia meelitada.

Aga praegu seisame vaikse murdepunkti ees.

Töötades igapäevaselt tootmisettevõtetega Baltikumis, näeme selget trendi: uute tootmismasinate ostuotsused on aeglustunud, samal ajal kui olemasoleva tehnika remondi- ja hoolduskulud on kasvanud hüppeliselt. Möödunud aastal nägime mitmel kliendil hooldekulusid pea kahekordistumas.

Majanduslikult on pilt lihtne – kui tootmisseadme efektiivne eluiga on 10–15 aastat, tähendab see, et ettevõte peaks igal aastal investeerima ligikaudu 7–10% oma masinapargi väärtusest, et tehniline tase säiliks. Praktikas tähendab see pidevat uuendamist, mitte alles siis tegutsemist, kui masin juba seisab. Ning see, et masin lülitit vajutades käima läheb, ei tähenda veel sugugi, et see teeb õhtuks planeeritud koguse kvaliteetset toodangut ka päriselt valmis.

Investeeringuid lükatakse edasi ja püütakse “veel natuke” olemasolevaga hakkama saada. Mõistan seda. Ukraina sõda, geopoliitiline ebakindlus ja asjaolu, et Eesti on Venemaa piiririik, teevad investorid ettevaatlikuks. Lisandub veel globaalne ebastabiilsus: tollimäärad, sanktsioonid, strateegiliste varude koondumine, toorainehindade volatiilsus. Aga küsimus on lihtne: kas me jäämegi ootama, kuni maailm muutub jälle mugavaks?