Ardo Reinsalu tehisarujutud | Loovuse lõppmäng? Kuidas AI mudeldab meie (äride) tulevikku

Inimkonna areng tugineb kujutlusvõimele ja küsimusele "mis oleks, kui...”? Me ei õppinud maailma tundma pelgalt vahetu katse ja eksituse teel. Juba varased kütid kujutasid ette loomade käitumist või tähtede liikumist, et planeerida lõksu asukoht või leida teed tagasi kodukoopasse.

Mõttekatse ongi modelleerimise ja simulatsiooni kõige algelisem vorm. Sajandite jooksul arenes see keerukamateks süsteemideks ja juhib tänapäeval äriinnovatsiooni, kus arvutis mudeldatakse enamikku ehituskonstruktsioone, tooteid ja olukordi, et ennustada nende vastupidavust tegelikule kasutamisele.

Nüüd seisame uue, eksponentsiaalse hüppe lävel selles inimlikus püüdluses luua reaalsuse mõistmiseks ja tuleviku ennustamiseks tehismaailmu – tehisaru ajastu simulatsioonides. Tehisaru (AI), eriti masinõpe ja süvaõpe, on oluliselt tõstnud virtualiseerimise kiirust ja täpsust, töödeldes suuri andmehulki ja luues surrogaatmudeleid.

Ravimitööstuses kiirendab AI molekulide simuleerimist, kliimateaduses loob keerulisi kliimastsenaariume, linnaplaneerimises võimaldavad digitaalsed kaksikud testida muudatusi enne reaalset rakendamist. AI abil simuleeritakse finantsturge, looduskatastroofe ja isegi sõjalisi lahinguid, nagu näitab DeepSeeki kasutamine Hiinas.

Kui AI loodud mudelid muutuvad reaalsusele järjest lähedasemaks, kas võib juhtuda, et suurem osa meie maailmast muutub täielikult simuleeritavaks? Kui me ei suuda enam mudelit päriselust eristada, võib meid oodata ulmefilmist “Matrix” tuttav stsenaarium, kus virtuaalne maailm tundub tegelikkusest tõelisem?

Eriti põnevaks muutub olukord siis, kui AI hakkab üha paremini modelleerima kõige keerulisemat süsteemi üldse – inimest ja tema käitumist.

AI oskab aina täpsemalt simuleerida inimeste reaktsioone, eelistusi ja käitumist, toimides justkui peeglina meie kollektiivsele ja individuaalsele psühholoogiale. Taoline võimekus avab ukse kahele vastandlikule, kuid võrdselt mõjukale tulevikustsenaariumile.