Turismimaks? Tänan, ei!

Viimasel ajal on seoses haldusreformiga hakatud järjest valjeneva häälega rääkima turismimaksust kui kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamise parimast võimalusest. Kuna kohalikel omavalitsustel teatavasti puuduvad muud head võimalused niiöelda omaalgatuslikult eelarve tulubaasi kasvatada, siis on tegemist loomulikult atraktiivse teemaga ning ega nn häid näiteidki ole vaja otsida ülemäära kaugelt. Kindlasti on enamik lugejaid Läti kuurortlinna Jurmalasse sisse sõites turismimaksuga vahetult kokku puutunud, kuigi selline linna sissesõidu põhine maks on pigem erandlik. Enim levinud praktikas lisatakse turismimaks ööbimiskoha hinnale ning sellisel kujul tehakse seda paljudes maailma paikades.

Mis puudutab Eestit, siis julgeks küll kärpida nii riigi kui ka kohalike omavalitsejate innukust turismimaksu kehtestamisel. Või õigem oleks öelda: sisuliselt on seda järgmise aasta algusest kehtima hakkava majutusasutuste käibemaksu tõusuga juba tehtud. Otsus hakkab selgelt kärpima kogu turismisektori konkurentsivõimet, seejuures ei tule sektorisse endasse lisaks korjatavast rahast praktiliselt midagi tagasi.

Turismimaksu Eestis välistab ka fakt, et Eestis pigem ei ole selliseid erilisi ja populaarseid turismisihtkohti, mis võimaldaksid nende külastamise eest küsida rahuliku südamega eraldi nn piletiraha. Selle asemel tuleb igal sihtkohal ja turismiettevõtjal kõvasti ponnistada, et turisti just enda õuele meelitada. Turisti käest korjatav andam ei tee seda ülesannet kindlasti lihtsamaks.

Nii jääbki üle vaid loota, et turismimaksust ei saa järgmine päästeingel (sedapuhku kohaliku omavalitsuse eelarvetele), nagu sai riigieelarve jaoks majutusasutuste käibemaksust, mis sisuliselt otsustati ära turismiasjalistega nõu pidamata ning mille ainsaks õigustuseks öeldigi lõpuks, et eelarvesse on raha juurde vaja.

Kui tõesti kuskil omavalitsuses turismimaksu kaaluda, siis ikka niimoodi, et sektori inimesed saaksid aruteludesse kohe alguses kaasatud ning kogutud raha tuleks tagasi omadele ja otse. Seda samamoodi, nagu kuuldavasti on mitmed Lõuna-Euroopa piirkonnad finantseerinud odavlennufirmade lendamist oma kandi lennujaamadesse, makstes lendajatele turismimaksu arvelt toekaid subsiidiume. Kindlasti on sellised konkreetsed tegevused oluliselt kasu(m)likumad kui näiteks sihtkoha turundusse külvatav raha.