Lõpetame töö võimaldamise lisamaksustamise

Peaaegu kõik arenevad ettevõtted vajavad tööjõudu, mida pole võtta. Täpsemini, tööjõudu ei ole võtta seal, kus asuvad töökohad ehk suuremad tööandjad. Samuti ei ole meil tööturul just selliste oskuste ja kogemustega inimesi, keda ettevõtjatel vaja oleks. Meil on tõsine struktuurne tööjõupuudus ja ka regionaalne tööjõupuudus.

Struktuurse tööjõupuuduse leevendamine ja vajalike oskustega töötajate kasvatamine ning koolitamine või ka importimine teistest riikidest on pikem ning keerukam protsess, kuid regionaalse tööjõupuuduse leevendamiseks oleks võimalik küllalt kiiresti, kergelt ja sisuliselt ilma lisakuludeta ette võtta  konkreetne maksuvabastus, mis vähendab tööpuudust ja sealtkaudu parandab maksuraha laekumist.

Praegu kehtib kord, mille kohaselt saab töötajate transporti maksustada, aga majutus töökohas maksustatakse erisoodustusega igal juhul. Kas pole kummaline, et sellal kui Virus ja Võrus on tööpuudus ning Tallinnas / Harjumaal leidub mitmeid suurettevõtteid, kes oleks valmis kompenseerima töötajate (transpordi ja) majutuskulusid, karistatakse neid ettevõtjaid erisoodustusmaksuga ning makstakse pigem suuremaid töötutoetusi äärealadel?

Niisiis võiks kaaluda erandit, mille kohaselt ei peaks tõmbekeskustes asuvad ettevõtted, mis pakuvad majutust ja transporti teistest piirkondadest tulevale tööjõule, maksma erisoodustusmaksu töötamise võimaldamiselt.

Võimalik, et saadav võit pole rahaliselt nii suur, et pälvida seaduseandjate tähelepanu. Lihtsam on lasta töökohtadel mitte tekkida ning ettevõtetel mitte kasvada. Kuid kõne all olev muudatus oleks eelkõige märgilise tähendusega – riik loob reaalselt tingimusi selleks, et inimesed saaks tööd ja tööandjad saaks kasvada ja areneda, kaasates lisatööjõudu sealt kus seda leidub, ilma et see läheks neile topeltkalliks.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.