Äripäev Transnistrias. “Maailma parim riik”, kus putinlik võim hoiab nõukogude vaimu

“Ärge pildistage piiripunkti!”

“Ärge pildistage sõjaväeosi!”

Ümmarguste säravate silmadega giidi hääl kõlab üle väikebussi. Nüüdseks tunni ja veerandi kestnud teekonna vältel on punapäine noorik neid sõnumeid meile kolm-neli korda üle korranud. Veel veerand tundi ja oleme piiril.

Sõidame Moldova pealinnast Chișinăust Transnistriasse, pindalalt Pärnu maakonnast väiksemasse riiki vahetult Ukraina piiri ääres. Riiki, mis tegelikult polegi riik, vaid 1990. aastate algusest Venemaa toel end iseseisvaks kuulutanud maatükk. Separatistlik osa Moldovast, mida vaba maailm ei tunnusta.

Laigulises Vene vormis sõdur, kes piiripunktis meile ühepäevaseid niiöelda turismiviisasid väljastab, näib tegevat lihtsat tükitööd. Pilk klaasi tagant vilksab ainult korraks mu näole. Ta asetab passi infolehekülje skännerile ja masinast jookseb välja миграционная карта (migratsioonikaart). Sõidu eesmärk: turism.

“Hoidke seda passi vahel alles, muidu tuleb väljumisel suur jama,” hoiatab giid. Ta tegelikult ei tea, kui suurt jama tema seekordne reisiseltskond kujutab. Ta ei tea, et oleme ajakirjanikud.

Piiripunkti seinal on kaart, mis teatab: “Pridnestrovie is the best country in the world! We make cognac, not war!” (Pridnestrovije on maailma parim riik! Me teeme konjakit, mitte sõda!). Kaardil on illustratsioonideks muu hulgas tank, hävituslennuk, Lenin ning teised rahuarmastava Nõukogude Liidu sümbolid.

Avalikus kohas ei tohi seda riiki trahvi ähvardusel Transnistriaks nimetada. Tuleb rääkida Pridnestroviest. Mõne minuti pärast olemegi praegusaja Euroopa ühel kummalisemal territooriumil.

See on nii groteskne, et näib ebareaalsena nagu mingi unenägu. Nagu vaataks läbi virtuaalreaalsuse prillide tagasi lapsepõlve või viibiks korraga mingis täiesti jaburas teemapargis.