Euroopa lepib trumpistliku maailmavaatega: süüdi on vaesed ja väetid

Kolme aastat täiemahulist sõda Ukrainas märkis 24. veebruaril sümboolne toetusavaldus. Euroopa liidrid olid Kiievis, et näidata: Ukraina pole üksi, Lääs pole teda jätnud. Seevastu sõnumid Atlandi tagant on paremal juhul segased, halvemal juhul viitavad sellele, mida siinpool lompi peljatud: Donald Trump laseb end hea meelega Vladimir Putinil ära tinistada.

Analüütikud otsivad raamistikke, kuidas USA presidendi tegevust üldse mõtestada. On esoteerilisi lähenemisi, mis leiavad, et iga vastukäivus või absurdsus on osa Suure Juhi Suurest Strateegiast, mis vältimatult kulmineerub geniaalse võiduga. Vastupidi leitakse ka, et Trump on ametieellasega sarnaselt oma üsna kõrgest elueast vaevatud ning sestap ka võimetu planeerima kaht sammu järjest, eelistades toetuda kursi hoidmisel üksnes tunnetusele.

Kui tõde jääb ka kahe käsitluse vahepeale, on Euroopa riikidele selge, et Venemaa heidutamiseks sellisest ebamäärasusest ei piisa. Ja kui Trump usub, et kõiges kohutavas on süüdi hoopis need, kes lasevad endaga vägivallatseda, siis on ka selge, et Euroopa peab viima oma kaitsevõime ja geopoliitilise positsiooni lõpuks majanduse suurusega proportsiooni. Euroopa kaks keskset jõudu — Prantsusmaa ja Saksamaa — on andnud viimase nädalaga selles vallas õnneks positiivseid signaale.

Macron kompis enesekehtestamise piire. Prantsuse riigipea Emmanuel Macron oli esimese Euroopa juhina Washingtonis visiidil, andes esmaspäeva õhtul Donald Trumpiga koos ka ühise pressikonverentsi.

Kohtumise väljapaistvaimaks osaks kujunes Macroni otsus segada vahele Trumpile, kui too rääkis ajakirjanikele, kuidas Euroopa üksnes laenab Ukrainale raha eeldusega see kõik tagasi saada. Macron pani käe Trumpi põlvele, katkestas teda, ning selgitas, et päris nõnda asjad pole ning Euroopa panus on äsja kirjeldatust märksa heldem ja mahukam.