Filmilavastaja Arvo Iho: “Mul on elus vedanud tarkade ja toredate inimestega”

“Filmitegemine on väga raske amet,” tunnistas Iho. “Kui ma 2006. aastal autoroolis väsimusest magama jäin ja metsa sõitsin, mõistsin, et see oli Jumala viimane näpuviibutus mulle,” meenutas mees ränka läbielamist, mis tõid kaasa selgroovigastuse, kopsurebendi ja murdunud roided. Uuesti jalul, otsustas Iho, et filmitegemisega on lõpp. “Kõik, mida ma tahtsin ära teha, olin ära teinud ja suvalisi asju ma teha ei taha,” meenutas ta, kuidas südamerahuga filmilavastamisega lõpparve tegi.

Operaatoritöö ja dokumentaalfilmide kõrval kuulub Iho pagasisse filmilavastajana tehtud 5 filmi: “Naerata ometi” (1985; kahasse Leida Laiusega), “Vaatleja” (1987), “Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990), “Karu süda” (2001), “Karusmari” (2006). Kõige rohkem rahvusvahelisi auhindu võitis “Halastajaõde”, kõige suurem ettevõtmine oli “Karu süda”, Iho enda lemmikuks on “Naerata ometi”.

Filmidest hiljem. Et Iho loomingut paremini mõista, tuleb vaadata tagasi.

1949. aasta jaanipäeva eel oli väikesel Arvol ilmaletulekuga nii kiire, et ta sündis lahtises veoautokastis. “Teel Veltsist Rakvere haiglasse, otse selles kohas, kus praegu on Oleg Grossi maja,” teab Iho, kus ta silmad esmakordselt ilmavalgust nägid. Ingerisoomlastest ema ja isa olid mõlemad eri kohtades vangilaagris olnud. “Ja mina olin nende taaskohtumise vili,” muheles mees. Veltsist koliti elama Roelasse siis, kui poiss oli kolmeaastane. Elamistingimused olid väga viletsad. “Meid pandi elama mõisa tõllakuurist tehtud tööliste majja, kus külma ja niiskuse tõttu surid minu kaks õde läkaköhasse ja mina jäin luuturbekuloosi,” meenutas Iho, kes saadeti viieaastase poisina üheksaks kuuks ravile Narva-Jõesuu sanatooriumisse. Kaks kuud tuli veeta kipsis, hiljem õppida uuesti kõndima. Soomekeelsest kodust tulnud poiss omandas sanatooriumis vene keele, Roelas õues mängides eesti keele.