Aaviksoo keeldub rektori kohalt lahkumast

Pöördun avalikkuse poole seoses ettepanekuga tagasiastumiseks tehnikaülikooli rektori ametist.

Avalduse teinud isikute – valdavalt emeriteerunud professorite ning nende vilistlastest toetajate käekiri ja ka sõnum on mulle tuttavad. Ülikooli arengukavast tulenevad põhjalikud muudatused – ulatuslik struktuurireform, õppekavade kaasajastamine, tenuuriprofessori ametikohtade loomine, samuti ülikooli nõukogu ja kuratooriumi ning tudengkonna toetusel kasutusele võetud uus lühinimi – ei ole olnud kerged ning otsused mitte alati konsensuslikud.

Pean lugu teistsugustele seisukohtadele jäänud kolleegidest ja nende toetajatest vilistlaste hulgas. Kahetsusväärselt ei ole tagantjärele kriitika, eriti ülikooli aktiivsest tegevusest eemale jäänud liikmete poolt, olnud alati konstruktiivne.

Ülikooli edasiviimiseks tuleb teha otsuseid, mis tagavad ülikooli jätkusuutliku arengu ja siin jään kindlalt enda juurde – muutused on edasiliikumiseks vajalikud.

Nurkse instituudile ja ülikoolile Postimehe vahendusel esitatud süüdistused on väga tõsised. Uurimist on alustanud ülikool ja prokuratuur. Täna on keskseks ülesandeks tõe väljaselgitamine, pärast mida saab asuda otsustama. Selle korraldamine on rektori vastutusel.

Eelnevast lähtudes ei pea ma hetkel vastutustundlikuks ametist lahkuda. Astun oma ametist tagasi viivitamatult, kui uurimise käigus esitatakse kuriteo kahtlustus mulle või ülikoolile.

On oluline, et Nurkse instituudi projektijuhtimise küsimuses saaksime täpselt aru, mis juhtus ja miks juhtus. Seejärel saab otsustada, kes ja mille eest vastutab ning mida peame tegema, et selliseid asju juhtuks nii harva, kui on inimlikult võimalik. Aga ma tahan kasutada võimalust, et öelda üht – üksikjuhtumite laiendamine rünnakuteks teadlaskonna vastu on lubamatu demagoogia. Maailma tipus olevate teadlaste ja teadustööde madaldamine isikliku hirmu või emotsionaalsete reaktsioonide kütkes ei ole küps.

Hoiame oma inimesi, säilitame vajalike muudatuste keerises selle, mis on hästi, olles kompromissitud selle suhtes, mida taluda ei saa. Aus vilepuhumine, samuti ajakirjanduslik uurimistöö on olnud ja on jätkuvalt vajalik, sest valgustab läbi ka vanad kolikambrid, mis lappi ja harja pole näinud. Kutsun Eesti teadus- ja haridusjuhte koos kaitsma ja edendama teadusjuhtimist – ka valdkondades, kus mugavam on olnud taluda bürokraatlikku ebaefektiivsust.