Ainus, mittetäiuslik lahendus

Kas lõhkilaenanud riikidele EFSFi kaudu kasinusmeetmete elluviimiseks leevenduslaenu andmine on ideaalne lahendus? Loomulikult mitte. Lihtsalt teised lahendused (või võlglaste allavoolu laskmise tagajärjed) oleksid halvemad. Räägitakse Portugali, Iirimaa ja Kreeka päästmisest, aga tegelikult päästetakse ka ülejäänud Euroopa investeeringuid nendesse riikidesse, kaudsemalt meie kõigi pensionifonde ja tulevasi kodulaenuintresse.

Pealiskaudselt vaadates on lihtne öelda, et võlglasele lisalaenu andmine on nagu alkohooliku ravi viinaga, tegelikkus on mõnevõrra teine. Lõdva eelarvepoliitika tagajärjena saabunud hiigeldefitsiidist ei suuda üleöö väljuda ka kõige parimad kärpijad, rääkimata siis riikidest, kelle jaoks eelarvepuudujääk on normiks.

Defitsiidist järk-järgult väljumiseks ongi vaja põhjalikke kärpe-, lisatulu- ja reformiprogramme, millega liitumist võlausaldajad võlgnikelt nõuavad ning mille vastutasuks rangelt tingimuslikku leevenduslaenu antakse.

Kuni riigieelarve ei ole tasakaalus, vajab see riik puudujäägi katmiseks laenu.

Kui laenukoorem on liiga suur, turud jõukohase intressiga laenu ei anna. Riikide garantiil põhinev EFSF saab laenu anda aga üksnes siis, kui paistab perspektiiv jõuda tasakaalu ja maksevõime taastamiseni.

Garantii realiseerumist tahavad vältida nii 0,26% ulatuses EFSFi garanteerivad eestlased kui ka seda rohkem kui veerandi ulatuses tagavad sakslased.

Võlakriisi õppetunnid. Kummalisel kombel leidub ikka veel poliitikuid ja eksperte, kes pakuvad võlgades siplevate riikide probleemide lahenduseks kasinusmeetmetele sundivate programmide asemel risti vastupidist - majanduse elavdamist avaliku raha senisest ulatuslikuma kasutamise kaudu.

Abipakettidega töökohtade loomine on üks klassikaline näide.

Ometi tähendab see "lahendus" vaid võlakoorma veelgi enam kasvatamist ning kui reaalmajanduses lükkuvad kriisi ilmingud edasi (töökohad säilivad veel aasta või paar), siis riik vajub oma rahandusega üha suuremasse sohu.

Majanduskriisi uus laine, mille tuleku tõenäosus on seda suurem, mida kõrgem on riigi võlakoorem, seisnebki selles, et riikide võimekus uut laenu juurde saada kipub otsa lõppema (või on juba otsa lõppenud) ja maksumaksja rahaga edasi lükatud reaalmajanduse kriis jõuab kohale.

Õppetund on valus: avaliku rahaga tehtud "majanduse päästmise abipaketid" võivad küll anda lühiajalist efekti, kuid viivad lõpuks ikkagi (ja võimalik, et märksa suurema) languseni.