Arve firmale või eraisikule?

Kas pole tuttav küsimus? Kui Euroopa Liidu direktiivid vahepeal "asja ära ei riku", kuuleme 1. juunist seda küsimust veelgi sagedamini. Tallina müügimaksu määruse viimane versioon näeb ette, et maksustatakse nn tavalisele inimesele (kes ei ole FIE) müüdud kaupu ja teenuseid, kuid ärikliendile müües maksukohustust ei teki.

Kujutame nüüd ette olukorda toidupoe kassas, kus klient teatab kassapidajale, et kauba ostjaks on AS Eesti Energia, või siis ütleb inimene oma tööandja nime. Kes tööl ei käi, võib näiteks öelda mõne muu esimesena meenuva teenusepakkuja (nt EMT, Tele2, Elisa, Tallinna Vesi). Kuna kassapidajal reaalset kontrollivõimalust ei ole (tal puudub selleks ka sügavam huvi), pääsebki järjekordne korvitäis kaupa müügimaksust. Inimene võib ju tõesti osta kaupu või teenuseid nt oma tööandjale, selles pole midagi ebatavalist.

Müügimaksu määruse tekstist ei ole võimalik aru saada, kas lõplikud müügihinnad äri- ja eratarbijale peaksid olema erinevad või mitte. Kui lõpphind on sama, siis loomulikult puudub kliendil huvi kirjeldatud mängu läbitegemisest. Küll aga võib tarbija täpsemast määratlemisest olla huvitatud kauba müüja või teenuse osutaja.

Suurel osal juhtudest pole ka maksuhalduril tagantjärele võimalik kindlaks teha, missuguse kliendiga tegelikult tegemist oli.

Mis on loo moraal? Tallinna müügimaksust saab üks tõelisele aususele ja vabatahtlikkusele tuginev maks.