Maailm enne Tšernobõli II: Three Mile Island

Kuid tehniliselt oli tegemist väga tõsise apsakaga, mis näitas, et tuumatehnoloogia kasutamine ei ole riskivaba ning inimlike eksimuste osakaal võib olla väga oluline, neist võib moodustuda terve jada.

Väljaspool tuumajaama reaktoriosa sulgus ametliku versiooni kohaselt teadmata põhjusel üks soojusvaheti sissevooluvee kraanidest. Mõne minuti jooksul käivitusid eriolukorraks ette nähtud lisapumbad.

Paraku ei olnud pumbatav veehulk piisav, sest kaks päeva varem olid töölised unustanud lisasüsteemi kraanid avada. Seega, konstruktsioonivea ja inimliku eksituse tõttu ei jahutatud reaktorit piisavalt ning rõhk ja temperatuur hakkasid kiiresti tõusma.

Nüüd hakkas tööle teine ohutussüsteem, viies tuumareaktsiooni kiiruse kontrollvardad reaktorisse. Reaktor lakkas töötamast, kuid jääksoojus oli siiski nii suur, et reaktorit tuli jätkuvalt jahutada. Suure kuumuse tõttu tõusis ka jahutusvee rõhk ja avanes rõhukontrolli klapp, mille mõtteks on hoida reaktorit kahjustumast suure rõhu tõttu.

Kui rõhk oli vähenenud, oleksid rõhu kontrollklapid pidanud sulguma. Seda aga ei juhtunud, sest klapile tekkinud boorhappe sade takistas sulgumist. Tegu poleks olnud suure probleemiga, sest klappi sai sulgeda ka käsitsi. Kontrollruumis aga ei olnud näha mitte klapi tehniline seisund, vaid klapi elektrilise sulgurmehhanismi sees/väljas seisund. Seega nähti kontrollpaneelilt, et klapp on kinni. Jahutusvesi voolas välja ning reaktor hakkas üle kuumenema.

Operaatorid ei suutnud mõista jahutusvee väljavoolu põhjust. Sellist andurit, mis oleks näidanud jahutusvee taset reaktoris, lihtsalt polnud. Kuigi alarmsüsteemid hakkasid tööle - signaalid üürgasid ja tuled vilkusid, reageerisid operaatorid sellele sootuks valesti ning tegid asju hullemaks, arvates, et jahutusvett on liiga palju ning keerasid jahutusvee veel rohkem kinni. Neid oli õpetatud vajutama nuppe ning nad ei saanud aru protsesside tegelikust olemusest.

Tuumakütus kuumenes üle ning hakkas sulama, hiljem leiti, et umbes kolmandik reaktori tuumast sulas üles. Siiski ei toimunud kogu reaktori plahvatust, keskkonda sattusid radioaktiivsed gaasid, mis andsid umbes kahele miljonile inimesele keskmiselt ühe röntgenuuringuga samaväärse kiiritusdoosi ning suurima doosina inimestele otseselt väljaspool tuumajaama ala aastase tavadoosiga võrdse lisadoosi. Veel mõned päevad peale õnnetust elati hirmustsenaariumi mõju all, sest kardeti reaktorisse koondunud vesinikumulli plahvatust. Seda siiski ei juhtunud.

Omaette tähelepanu väärivad meediakajastused. Kuigi õnnetuse hommikul tehti ametlik teadaanne, et keskkonda lekkinud radioaktiivsuse kogus on väga väike, teatas CBS järgmisel päeval, et radioaktiivsus reaktoriruumis on nii kõrge, et tungib läbi meetripaksuse seina ning on mõõdetav miili raadiuses.

Kaksteist päeva enne õnnetust oli filmi “Hiina sündroom” esilinastus, mis räägib õnnetuselähedasest eriolukorrast USA tuumajaamas (peaosades Jane Fonda, Michael Douglas ja Jack Lemmon). ‘Hiina sündroomi’ all mõeldakse kujundlikku võrdlust, mille kohaselt reaktori ülessulamisel tungib see sügavale Maa sisse, kuni teisele poole maakera Hiinani välja. Samas filmis ütleb füüsik: ‘Kui õnnetus peaks juhtuma, siis muutub Pennsylvania osariigi suurune ala elamiskõlbmatuks’.

Loe ka sarja esimest osa: Maailm enne Tšernobõli I: Windscale

Artikkel ilmus Erik Puura keskkonnablogis.