Tuntud majandusinimeste mälestused elu esimesest banaanist ilmestavad, kui palju magusam on elu vabas Eestis.

- Seinale teibitud banaan on viide visuaalkunstniku Maurizio Cattelani 2019.aasta provokatsioonteosele “Koomik”, kus kunstnik teipis hõbeteibiga banaani valgele seinale. Teos müüdi maha kuue miljoni dollari eest. Äripäevgi inspireerus banaanidest kirjutades seinabanaanist. Pildil on ettevõtja Neinar Seli, kes rääkis loo jaoks enda mälestustest banaani söömistest.
- Foto: Liis Treimann
Klahv 1. Kas Eestis leidub üldse toidupoode, kus puu- ja juurviljaleti kaalul pole number 1 all banaan? Kui teiste viljade puhul tuleb nende klahvinumbrit üldjuhul vaadata, siis banaane kaaludes vajutatakse automaatselt ülemisse vasakusse nurka.
Ja vajutatakse palju. Eestimaalased söövad 2022. aasta andmeil aastas umbes 19 000 tonni ehk 19 miljonit kilogrammi banaane. See teeb 14 kilo inimese kohta. Seda on rohkem kui Euroopas keskmiselt (vt lisalugu).
Ometigi – kui Äripäev helistas keskealistele ja vanematele Eesti majandusinimestele ning küsis, kas nad mäletavad oma elu esimest banaani, siis ei vajanud enamik neist enne jaatavalt vastamist mõttepausigi ja nende häälde puges elevus.
“See maitses nagu Soome televisioon, eksootika, päike, vabadus, unistused, suvi. Praegu ei suudaks mitte ükski söödav asi võrreldavat emotsiooni esile kutsuda,“ jutustas alati sõnaosav majandusanalüütik
Peeter Koppel.
“Me jagasime selle viie inimese peale ära ja see oli võrratu,“ meenutas heldimusega omanimelise toidupoodide keti omanik
Oleg Gross.
Seda seletab mõistagi asjaolu, et Eesti riik on nende inimeste eluajal iseseisvuse taastanud. Nõukogude okupatsiooni ajal olid banaanid – nagu ka väga paljud muud tänapäeval normaalsed hüved, rääkimata õigustest ja vabadustest – pehmelt öeldes defitsiitsed.
“Nõukogude ajal omandas banaan sümboli tähenduse – see oli ihaldusväärne ning sümboliseeris vaba Lääne elu küllust,“ ütleb etnoloog Anu Kannike intervjuus Äripäevale (vt lisalugu).
Praegu, nagu näha, me elamegi selles külluses. Mittevabal ajal sündinud eestlaste eredad mälestused elu esimesest banaanist ilmestavad seega, kui palju magusam on elu vabas Eestis.
“Too siis Soomest banaane kah!“

- “Need olid jumala rohelised,” meenutas Samelini juht Leida Kikka oma elu esimest banaanisöömist.
- Foto: Liis Treimann
Üle 30 aasta Tartu jalatsivabrikut
Samelin juhtinud
Leida Kikka ei vaja hingetõmmetki, kui jutuks tuleb tema elu esimene banaan.
Kikka räägib, et kuivõrd tal polnud okupatsiooniaja kaubanduses tutvusi, sai ta banaani esimest korda alles noore abielunaisena, kui tema mees käis 1981. aastal Moskvas komandeeringus ja tõi noid vilju kobara jagu.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Aasta esimesel äripäeval ehk reedel, 2. jaanuaril avaneb Äripäeva raadios läbi kogu saatepäeva võimalus taas kuulata menukaid intervjuusid sarjast “Tippkohtumine”.
Saksofonist ja helilooja Maria Faust ütleb, et nii kaua kui ta end mäletab, on ta alati teadnud, et on muusik.
Varahaldur Peeter Koppel peab opioidide ja suhkru kõrval inimkonna üheks suurimaks sõltuvuseks sõltumist kuupalgast. See on see, mille kütkeis on Koppel veel isegi.
Aasta investori, meelelahutaja Katri Telleriga räägime saates „Läbilöök“ julgusest teha muutusi ja ka Telleri enda elu suurimatest kannapööretest.
Teisipäeval, 3. veebruaril külastas Läti president Edgars Rinkevics Riias äsja kasutusele võetud Delska 10 MW andmekeskust. Külastus toimus enne keskuse ametlikku käimapanekut.