- bestmarketing.ee
- dv.ee
- ehitusuudised.ee
- finantsuudised.ee
- foundme.io
- ituudised.ee
- kaubandus.ee
- kestlikkusuudised.ee
- kinnisvarauudised.ee
- laanevirumaauudised.ee
- logistikauudised.ee
- mu.ee
- palgauudised.ee
- personaliuudised.ee
- pollumajandus.ee
- raamatupidaja.ee
- toostusuudised.ee
- imelineajalugu.ee
- imelineteadus.ee
- nationalgeographic.ee
- virtuaalkliinik.ee
- OMX Baltic0,57%311,19
- OMX Riga0,00%899,12
- OMX Tallinn0,46%2 073,83
- OMX Vilnius0,31%1 357,54
- S&P 500−0,21%6 781,48
- DOW 30−0,07%47 706,51
- Nasdaq 0,01%22 697,1
- FTSE 1001,59%10 412,24
- Nikkei 2252,88%54 248,39
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,86
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%91,76
- OMX Baltic0,57%311,19
- OMX Riga0,00%899,12
- OMX Tallinn0,46%2 073,83
- OMX Vilnius0,31%1 357,54
- S&P 500−0,21%6 781,48
- DOW 30−0,07%47 706,51
- Nasdaq 0,01%22 697,1
- FTSE 1001,59%10 412,24
- Nikkei 2252,88%54 248,39
- CMC Crypto 2000,00%0,00
- USD/EUR0,00%0,86
- GBP/EUR0,00%1,16
- EUR/RUB0,00%91,76
Viljandimaa talus sünnivad abilised lambakasvatajatele. “Huntide tapmisest tuntakse nagu rõõmu”
Viljandimaal unistuste kodu leidnud prantslase Jérémy Tran-Sbraire’i talus sünnivad ilmselt juba mõne kuu pärast kutsikad, kes suudavad lambaid-kitsi huntide eest kaitsta. Tran-Sbraire imestab, et siinsed talumehed ei võta koeri appi, nagu tehakse seda näiteks Rumeenias ja Prantsusmaal.
Loe AI kokkuvõtet
Viljandimaal elav prantslane Jérémy Tran-Sbraire plaanib hakata aretama koeri, kes kaitseksid lambaid huntide eest, kritiseerides Eestit huntide liigse laskmise eest. Ta on üllatunud, et Eesti talumehed ei kasuta koeri karjakaitseks nagu Rumeenias või Prantsusmaal. Tran-Sbraire’i talus patrullivad kesk-aasia lambakoerad, kes on tõhus kaitse huntide vastu. Tema talus elavad veel 13 hobust, 8 lammast ja kitsed. Tran-Sbraire, endine tipp-ratsutaja, rõhutab, et Eestis oleks lihtsam huntide rünnakuid vältida koerte abil, kelle roll on lambakasvatuses alahinnatud."} 逆翻译 练习 '{
Huntide maha laskmine on läinud üle piiri. „See on hullumeelne!“ ütleb Tran-Sbraire. „Kui viis aastat tagasi Eestisse tulin, siis öeldi, et siin on palju hunte. Nägin neid ja mõtlesin, kui lahe. Kuni neid hakati hullumeelselt tapma.“
Tran-Sbraire paneb metsloomade teele üles kaameraid ja postitab sotsiaalmeediasse neist videoid. Kaamera eest jalutavad läbi hundid, karud, rebased, šaakalid. „Ma armastan metsikut loodust ja metsloomi.“ Küll aga on jahimeeste tagasiside meest pahviks löönud. „Saan sõnumeid, kus nad tahavad teada videos olnud hundi asukohta. Ei. Ei! See ei ole okei.“
Tran-Sbraire’i Lõuna-Eesti talu ümber luusivad hundid pea igal ööl. Heidutavad neid lambakoerad, kes patrullivad kilomeetrite viisi talu maadel. Kui ühed koerad teevad aktiivselt patrullimistööd, siis teised koerad hoiavad truult lammaste ja hobuste ligi. Hundid ei ole sellest kaitsest kordagi läbi murdnud.
Tran-Sbraire’i talu asub Viljandimaal. Metsa sisse peidetud talukoht jääb Tallinnast kahe ja poole tunni pikkuse autosõidu kaugusele. Taluõuele pöörates astub autole otsustavalt ette hoiatavalt haukuv kesk-aasia lambakoer ehk alabai. Ta ei luba sentimeetri võrragi autol edasi liikuda. Masin annab loomale alla.
„Ma kohe tulen,“ saadab Tran-Sbraire sõnumi.
Pika ajalooga hiiglane
Koer, kes teeb ainuüksi oma kehakeelega selgeks, et tema on siin boss, esindab arvatavalt ühte vanimat, vähemalt 5000 aasta vanust koeratõugu. Tran-Sbraire’i talus kannab see hiiglane nime Chayton, kes peremehe saabudes leebub ja nühib sõbralikult külaliste jalgade vastu. Kuid püsib kogu aeg tihedalt ja tähelepanelikult inimeste kannul, peremehe pidevad soojad patsutused teda saatmas.
Hetkel kuum
Koos Tran-Sbraire’iga võtavad külalised vastu mehe elukaaslane Kerttu Kutsar ja noortega koos elav Tran-Sbraire’i ema Fabienne Nicole. Kahe tunniga teeb pererahvas külalistega tiiru majapidamisele peale. Teele satub 13 hobust, kaheksa lammast ja sama palju kitsesid. Tran-Sbraire’i talus on ka 15 koera. Igal loomal oma iseloom ja harjumused, millest Tran-Sbraire ja naispere käigu pealt jutustavad.
Varem, kui Tran-Sbraire elas Prantsusmaal, keerles tema elu 15 aastat ainult hobuste ümber. „Nüüd on mul rohkem teisi loomi kui hobuseid,“ muigab ta.
Prantslane oli professionaalne ratsutaja, kes treenis klientide hobuseid ja tegeles takistussõiduga, kuni terviseprobleem mehe elu viis aastat tagasi pea peale pööras. Tran-Sbraire’il avastati nii kaela- kui ka seljapiirkonnas diskiprobleem, mis pani järsu punkti tema kõrgtasemel ratsutamiskarjäärile. Arstid soovitasid ratsutamisest loobuda.
„Mul oli sponsor, mulle maksti ratsutamise eest. Ma isegi ei treeninud kedagi, ainult ratsutasin. Pärast vigastust kaotad kliendid, hobused,“ räägib Tran-Sbraire. „Arvasin, et ei saa enam kunagi ratsutada.“
Tran-Sbraire’i tervis taastus ja tehtud sai ka üks operatsioon. Samal ajal tabas maailma koroonapandeemia, mis lukustas mehe kaheks kuuks koju luku taha. Üksindus ja teadmatus rususid. Kui valitsus lubas lõpuks inimesed toast välja, haaras Tran-Sbraire tagasi antud vabadusest kõhklematult kinni. Ta ostis matkaauto ja suunas selle nina Soome suunas. Ta armastab metsikut loodust, nii et Soome tundus ideaalne koht, kus ringi rännata.
Soome Tran-Sbraire ei jõudnud, sest piir läks tema nina all koroona tõttu lukku. Seega jäi Tran-Sbraire justkui lõksu Eestisse. Talv lähenes. Tran-Sbraire rentis maja Lahemaa rahvuspargi külje all, kus veetis kõik talvekuud, töö leidis ta ümberkaudsetes ratsatallides, näiteks Rakveres. Seal tutvus ta oma elukaaslase, samuti ratsutamisfänni Kerttu Kutsariga. Soome ei ole mees siiani jõudnud.
Hing ihkas veel rohkem vabadust
Tran-Sbraire hakkas unistama kohast, kuhu kodu luua. Kriteeriumid olid paigas: unistuste paigas on palju ruumi ja naabrid kaugel. „Ma ei taha kedagi häirida ja ma ei taha, et mind häiritaks,“ ütleb ta. Viimaks, aasta pärast Eestisse jäämist, märkas ta Viljandimaal vana talukohta, kus naabrid elavad paari kilomeetri kaugusel. Kokku laiub talu ümber 11 hektarit, sinna juurde veel mõni hektar renditud maad.
Rahu, mida Tran-Sbraire kogu hingest vajas, ta ka leidis. Kohtumise ajal valitseb talukohas sügav vaikus – kellele mugav, kellele ebamugav. Kui mõned koerte haugatused või hobuste puristamine välja arvata.
Mõni kuu pärast farmi ostu algas Ukraina sõda. „Mõtlesin, et ehk tegin vea,“ tunnistab Tran-Sbraire, milliseid mõtteid Euroopas puhkenud sõda temas tekitas. Seega otsustas ta, et ei süsti suurt raha talu arendamisse või ka maneeži väljaehitamiseks, mis oleks samas vajalik, sest pere põhiline sissetulek tuleb just ratsakoolist, kus kohalikud lapsed treenimas käivad. Praegu dikteerib ilm sissetulekut ja just maneež lahendaks selle mure, kus pikki kuid on ratsutajaid halva ilma tõttu vähe.
Halvav ebakindlus
Eestis elava välismaalasena tajub Jérémy Tran-Sbraire praegust poliitilist olukorda väga haprana. USA presidendi Donald Trumpi retoorika teeb teda eriti ettevaatlikuks. „Ähvardused lõpetada Ukraina toetamine, sõbrustamine Vladimir Putiniga … Me asume paarisaja kilomeetri kaugusel Venemaa piirist. Kui oled välismaalane ja hakkad raha investeerima võõrasse riiki, mis asub agressiivse riigi kõrval, siis see paneb mõtlema,“ nendib Tran-Sbraire.
Selle ehe näide pärineb kolme aasta tagusest ajast, kui ta plaanis enda emaga osta korteri Pärnusse, mida turistidele välja rentida. „Viimasel minutil mõtlesime ümber ja ostsime kinnisvara Lõuna-Prantsusmaale.“ Võitis hirm.
„Võiksime oma talu suuremaks kasvatada, aga kõigi munade ühte korvi panemine ei tundu mõistlik. Tahame investeerida nii palju, et kõik toimib, aga mitte nii palju, et kui midagi halba juhtub, kaotaksime kõik.“
Tran-Sbraire’ile ei meeldi, kui küsida, kui palju ta ratsakooliga teenib. „Äri on liiga suur sõna. Ma leian, et loomadega ei tehta äri. Sellist mõtteviisi ei tohi tekkida.“ Ratsakool maksab kinni loomade toidu, ratsavõistlused, kuid see ei tee rikkaks. „Prantsusmaal ütleme selle kohta, et kui tahad hobustega miljonäriks saada, pead alustama miljardärina.“
Kuigi Tran-Sbraire nimetab talu põhitegevuseks ratsakooli, siis tegelikult on tal plaanis hakata aretama koeri, keda müüa lambakasvatajatele. Tran-Sbraire’i isa aretas Prantsusmaal Saksa lambakoeri, aga tema poja kireks on kõik, mis on seotud alabai ja anatoolia lambakoertega. Nad on erilised tõud, ütleb mees. “Nad toetuvad instinktidele, nad ei ole käskudele kuuletuvad Saksa lambakoerad. Nad suudavad töötada üksinda, ilma inimeseta. Sa pead neid usaldama.“
Tran-Sbraire usub, et suudaks Eestis näidata, kuidas on võimalik karja koertega kaitsta. Eestis on lihtne hunte lasta, sest siin on lage maa. Kuid tänu sellele on karja ka lihtsam kaitsta. “Eestis on kindlasti lihtsam karjakoertega karja kaitsta, sest siin on tasane maa. Mägedes on maastik eriline ja hundil lihtne saakloom kuskile taha ajada, ilma et koer näiteks hunti märkakski.”
Meest üllatas, et Eestis on koerte roll lammaste kaitsmisel pea olematu. „Ma tahan tõestada, et see toimiks ka Eestis. Teistes riikides on see loomulik lahendus.“
Tran-Sbraire toob eeskujuks Rumeenia, Portugali, Hispaania ja Prantsusmaa. Juba kahe-kolmekuuselt kolivad seal kutsikad lambakarja elama. Koer hakkab mõtlema, et on ise lammas ehk siis sedasi tekib tal lammastega sügavam side kui inimesega. „Nad on koerale nagu pere. Ja koera niimoodi kasvatades on koer valmis kaitsma ka kanu, kitsi, hobuseid või alpakasid. Keda iganes.“
Justkui selle kinnituseks läheb ja heidab Chayton vana lamba juurde põhupalli kõrvale pikutama. Nii et nende talus on seda sidet näha, ja loomad on, kui külalisi just pole, vabad, mida tõestavad igal sammul õue katvad loomapabuladki.
Jérémy Tran-Sbraire teenib lisaraha modellina, ka näitlemisega reklaamides. Ta on teinud töid näiteks Luminori pangale ja Kaubamajale. „Reklaamide näitlemisosa meeldib mulle rohkem. Eeltöö on siis hästi suur, saad minna karakterisse.“
Kui inimesed, kes on plaaninud võtta koerad karjal silma peal hoidmiseks, arvavad, et ühest-kahest koerast piisab, siis tegelikult mitte. Siis kaotad nii oma koerad kui ka lambad, selgitab Tran-Sbraire elukaaslane Kerttu Kutsar.
„Hundid ei ole rumalad,“ noogutab Tran-Sbraire ja kirjeldab, et kui hundid karja ründavad, siis on vaja, et karja peale jaguneks laiali mitu koera. Nii ei teki huntidel mugavat vaba nurka, kust lambakarja hüpata. „Inimesed peavad aru saama, et sul on vaja koertekarja hundikarja vastu. Näiteks kui talunikul on üle viiesaja lamba, siis ta vajab koertekarja, kus on vähemalt viis-kuus koera. Nii on võimalik tagada suurem turvalisus lammastele.“
Lambakasvatajad kurdavad seepeale, et suured koerad söövad nende rahakoti tühjaks. „Inimene, kellelt kitsetalled võtsime, ütles, et kaotas huntidele kokku 60 looma. Tegime arvutusi, mille järgi ta kaotas rohkem kui 4000 eurot. Koerte toitmine olnuks odavam,“ lõi Kutsar karmid numbrid kokku.
Prantsusmaal on tehtud lambakasvatajate elu lihtsamaks rahalise toetusega. Nad saavad suurema summa, kui tahavad koeri osta, ja riik toetab nii koera toitmist kui ka kõrgema elektriaia soetamist. „Eestis aitab PRIA umbes 50% ulatuses soetada endale karjakaitsekoer,“ pakkus Kutsar mälu järgi.
Peamised põhjused, mis muudavad lambakasvatajaid koerte võtmisel kahtlevaks, võivadki olla rahaline kulu ja see, et Eestis ei ole kerge leida nn tööliini koeri. Need peavad olema loomad, kelles on säilinud väga tugev kaitseinstinkt ja julgus. „Minu koerad on pärit tööliinidest Türgist, Rumeeniast, Prantsusmaalt,“ avaldab Tran-Sbraire. Kuna neis riikides on koertega karja kaitsmine tavaline, siis ei ole ka loomade instinktid hääbunud.
„Pole ka teadmist, kuidas koeri treenida,“ lisab Tran-Sbraire. „Prantsusmaal on näiteks spetsiaalne inimene riigi poolt, kes aitab viis korda aastas üle vaadata, kuidas koeral läheb, ning lisaks juhendab, kuidas õpetada ja ette valmistada koera karja kaitsma.“
Tran-Sbraire arvab, et juba mõne kuu pärast võivad tema pere talus sündida esimesed anatoolia lambakoera kutsikad. „See oleks huvitav, kui lambapidajatel oleks minu koeri. Saaksin aidata neid treenida ja näha, kuidas neil läheb.“
Inimeste kriitikat Tran-Sbraire ei pelga. „Kui teed midagi, siis kritiseeritakse ja kui ei tee midagi, siis leitakse ikka võimalus sinu kohta midagi halba öelda.“
Tran-Sbraire’i suurim soov on, et viha huntide vastu kaoks. Koerad aitaks tagada nii seda, et saadetakse teise ilma vähem hunte, kui ka seda, et on vähem rünnakuid. „Ei mõisteta, et kui lastakse maha alfa hunt, siis see lööb karja lahku ja hundid hakkavad otsima nõrgemaid, keda murda. Siis lähevadki saagiks lambad, koerad taluõuedel,“ seletab Tran-Sbraire.
Mehe elukaaslasele meenus kohe postitus sotsiaalmeediast, kus jahimees valmistas tabatud hundi lihast endale õhtusöögi. „Nagu tagasitegemine või midagi …“ imestab Kutsar.
„See on kreisi,“ ohkab Tran-Sbraire. „Nende tapmisest tuntakse ka nagu rõõmu. Ma olen täiesti sellele vastu.“
Jahe suhtlus
Kõige keerulisem on Jérémy Tran-Sbraire’i jaoks Eestis elades keelebarjäär. Maapiirkonnas ei räägi kõik ka inglise keelt. Peale selle on tegemist külma riigiga – just inimesed on külmad. „Nad on sõbralikud, aga esimene kontakt on külm. Alguses mõtlesin, et ma ei meeldi neile. Ka ei öelda teineteisele tere,“ kirjeldab Tran-Sbraire.
Kuna ta on ise üles kasvanud Lõuna-Prantsusmaal, võrdleb ta end temperamendilt itaallaste ja hispaanlastega. Kui prantslane läheb restorani, võtab ta pikalt aega, et seltskonda ja toitu nautida. „Istume ja chillime.“ Eestis käib söömas käimine tema jaoks liiga kiiresti.
Kultuuriline erinevus lööb sisse ka suhtluses elukaaslasega. Autosõidu ajal võib valitseda täielik vaikus ja kui see juhtub, on mehel ebamugav, kuid tema elukaaslane Kerttu naudib vaikust. „Sellist asja Prantsusmaal ei juhtuks,“ teab Tran-Sbraire. „Alguses küsisin endalt, kas tegin midagi valesti, kas Kerttu on pahane. Peaks midagi rääkima. Prantslase jaoks on vaikus lausa ebaviisakas, eriti kui kolmas inimene on ka autos kaasas.“
Tran-Sbraire’i elukaaslane naerab. „Mulle on see vaikne ja rahulik hetk oma mõtetega.“
Tran-Sbraire naeratab ja kehitab õlgu. „Nii ma siis harjun.“
Seotud lood
„Ühest hetkest reisisime suurema rõõmuga, kui tegime oma tööd.“
Enam kui sada miljonit dollarit väärt rahvusvahelise enesearenguäri Mindvalley kaasasutaja Kristina Mänd-Lakhiani elas ettevõtjana läbi valusa kogemuse, mis karastas teda uueks, alles algavaks majanduskriisiks.
Viimasel ajal oma ettevõtteid julgelt laiendanud suurettevõtja Urmas Sõõrumaa uskus aastaid tagasi, et suured rahahunnikud ainult kasvavad, kuni põrus nii Eesti väikesel turul kui ka Venemaa avarustes. Praeguseks on ta oma suhtumist ärisse muutnud.
On 2016. aasta. Politseinik märkab Rakvere lähedal kihutavat autot, järgneb sellele mootorrattal ja peatab kinni.
Teisipäeval, 3. veebruaril külastas Läti president Edgars Rinkevics Riias äsja kasutusele võetud Delska 10 MW andmekeskust. Külastus toimus enne keskuse ametlikku käimapanekut.
Enimloetud
2
Roosaare: “Tahaks asjad varem või hiljem ära lahendada”
4
Viimased uudised
Liitu kirjaga
Telli uudiskiri
Hetkel kuum
Roosaare: “Tahaks asjad varem või hiljem ära lahendada”
Roosaare: “Tahaks asjad varem või hiljem ära lahendada”
Kontaktid
Liitu uudiskirjaga 1
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised. 1
Peep Jalakas: Tallinkiga liitumine on suur au ja vastutus
Rikaste TOP 500
1
1 699 200 000
2
1 248 400 000
3
1 138 400 000
4
637 100 000
5
590 600 000
Peep Jalakas: Tallinkiga liitumine on suur au ja vastutus
Liitu uudiskirjaga 2
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised. 2
Podcastid
Kaubanduse Aastakongress 2024
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.
Iraani sõda viis tüki Jaanus Marrandi aktsiaportfellist
Roosaare: “Tahaks asjad varem või hiljem ära lahendada”
Kodubörsid ja suur S&P500
Toetajad
Kontaktid
Tagasi Äripäeva esilehele