Tuuleenergia kui hinnastabiilsuse võti: miks Eesti ei tohi enam oodata?

OÜ Utilitas Wind juhatuse liige Andrus Zavadskis lisab, et piirkond tervikuna on defitsiidis. Baltikum ja ka Soome on periooditi elektrit importivad turud. See tähendab, et iga täiendav kodumaine megavatt vähendab hinnasurvet. Kui Eestis on täna ligikaudu 700 MW tuulevõimsust, siis selle neljakordistamine looks juba täiesti uue hinnadünaamika. Tuuleenergia ei ole üksnes rohepööre, vaid ka hinnastabiilsuse instrument. Mida suurem on odava marginaalkuluga tootmise osakaal, seda madalamaks kujuneb turuhind keskmiselt. Küsimus ei ole enam selles, kas tuult kasutada, vaid kui kiiresti seda teha.

Võrdlus teiste riikidega on kõnekas. Soomes oli kümme aastat tagasi ligikaudu 1000 MW tuulevõimsust, nüüd on seda üle 8000 MW. See tähendab kaheksakordset kasvu kümnendiga. Samal ajal on Eestis lisandunud võimsusi hüppeliselt vaid üksikutel aastatel. Zavadskis toob näite Leedust, mis pärast Ignalina tuumajaama sulgemist sattus sügavasse impordisõltuvusse. „Nad tegid strateegilise valiku panustada kiiresti tuulde. 2024. aasta lõpuks oli seal umbes 1700 MW tuulevõimsust ning uusi parke ehitatakse juurde.“ Ka Taani ja Holland, pindalalt Eestiga võrreldavad või väiksemad riigid, on suutnud rajada maismaale mitme tuhande megavati jagu tuuleparke.

Eesti eesmärk toota 2030. aastaks 65% elektrist taastuvatest allikatest on ambitsioonikas, kuid tänase menetluskiiruse juures keeruline. Zavadskise hinnangul on viimastel aastatel kehtestatud vaid üksikud planeeringud. Isegi ideaalolukorras kulub detailplaneeringu kehtestamisest ehituseni kaks kuni kolm aastat. Iga planeeringuvaidlustus pikendab protsessi veelgi. Tehniliselt on tuuleparkide rajamine aga märksa kiirem, kui menetluste ajakulu põhjal arvata võiks. Näiteks Leedus valmib enam kui 120-megavatine tuulepark ligikaudu kahe aastaga alates ehituse algusest. See näitab, et küsimus ei ole ehitusvõimekuses ega tehnoloogias, vaid otsustusprotsessi kiiruses ja selges riiklikus signaalis.

Zavadskise sõnul levib avalikus ruumis jätkuvalt arusaam, et tuul on juhitamatu ja et tuulikud seisavad „vaikse ilmaga“. Tegelik tehniline pilt on teistsugune. Kaasaegsete tuuleparkide töökindlus ulatub 97–98 protsendini ajast.

Tuult mõõdetakse ja prognoositakse kümnete meetrite kõrgusel, kus õhuvool on stabiilsem kui maapinna lähedal. Tuulikute rootorite tipud ulatuvad 200–250 meetri kõrgusele ning tuule püüdmine algab kümnete meetrite kõrguselt, kus tuuleolud erinevad oluliselt sellest, mida inimene maapinnal tajub. Lisaks tasandab hajutatud tootmine piirkondlikke erinevusi – kui ühes piirkonnas on tuulevaiksem, võib teises olla tootmine tugevam.

Maismaa- ja meretuuleparkidel on erinev profiil. Maismaal on investeering odavam, merel on tuul stabiilsem ja kasutustegur kõrgem. Mõlemal on süsteemis oma roll. Zavadskis ütleb, et ei tohiks vastandada juhitavat ja juhitamatut tootmist lihtsustatud kujul: ka suured fossiilkütustel põhinevad jaamad võivad ootamatult seiskuda. Kui Eesti liiguks mudelile, kus 70–80% elektrist tuleb tuulest ja päikesest, peaks süsteemi „turvapadi“ sisaldama salvestust, kiiresti käivitatavaid gaasimootoreid ning tugevaid välisühendusi. Mitmekesisus on võtmesõna.

Suurim takistus ei ole tehnoloogia ega investorite puudus, vaid menetluste aeglus ja vastuoluline õigusruum. Kohalikel omavalitsustel on märkimisväärne otsustusõigus ning poliitilised tsüklid mõjutavad otsuseid. Enne valimisi aktiveeruvad sageli vastuseisuliikumised, mis toovad kaasa vaidlustusi. Samal ajal vajab sektor selget riiklikku strateegiat, mis ei muutuks iga valitsusremondiga. Patrikaineni sõnul on investeeringud energeetikasse 20–40 aasta otsused. Ilma pikaajalise kindluseta kapital ei liigu.

Elektrivõrgu valmisoleku osas hinnatakse, et põhivõrk on viimaste aastakümnete jooksul põhjalikult uuendatud ning täiendavate tuulevõimsuste liitmine on tehniliselt võimalik. Arvestada tuleb siiski sellega, et põlevkivijaamad vananevad ning nende asendamine on vältimatu protsess.