Riigi Kinnisvara erastamine toob raha piskuga, ent sisulist kahju kamaluga

“Viimasel ajal on räägitud Riigi Kinnisvara erastamisest eesmärgiga hoida riigi kulusid kokku,” märkis Tarmo Leppoja Äripäeva raadio saates “Kinnisvaratund”. Tema sõnul on üks võimalus riigi kinnisvara haldamisel, et iga asutus haldab oma kinnisvaravara ise. Nõnda see oli ka enne Riigi Kinnisvara loomist 20 aastat tagasi. Tõtt-öelda on ka nüüd riigi käes päris palju objekte, mille haldaja ei ole Riigi Kinnisvara. “Teine alternatiiv on erastamine,” tõdes ta. “Siis riik ei ole kinnisvara omanik, vaid rendib pinda eraturult.” Keskendudes sellele, avas Leppoja lähemalt, millest Riigi Kinnisvara hallatav kinnisvara koosneb.

Kui palju võiks hinanguliselt maksta Riigi Kinnisvara maha müüdav vara, kui sealt eelnevalt eraldada riigi märgilise tähendusega objektid (näiteks kommunismiohvrite memoriaal jne)? Mis oleks kokkuhoid? Leppoja hinnangul oleks siis riigile vajalikku bürootstarbelist kinnisvara umbes 150 000 ruutmeetrit. Arvestades nende hoonete erinevat seisukorda ja turuolukorda, siis oleks müüghind 2000‒3000 eurot ruutmeetrist. Leppoja ütluse põhjal kujuneks summarseks hinnaks teoreetiliselt 300‒450 miljonit eurot ‒ see oleks riigi saadav tulu. Kuid siis hakkab sellele minev rendihind jooksma iga-aastaselt riigi kuludesse.

Mida siis erastada ja mida see toob kaasa riigile, ent ka kinnisvaraturule, sellest räägib Leppoja lähemalt. Ta lahkab eraldi Riigi Kinnisvara rolli, millega see tegeleb, mis kompetentse see sisaldab. Saates tuleb juttu ka riigi ja eraarendajate arhitektuuri ja linnaruumi kujundamisest, renoveerimisest, hoonete otstarbe muutmisest, aga ka süsiniku jalajälje arvutamisest. Eraldi teemana rullub lahti riiki valusalt kõnetav varjendite küsimus turbulentses julgeolekuolukorras.

Intervjueeris: Siim Sultson.