Sanktsioonid peaks Putinit šokeerima

Ukraina konfliktiga kaasnevatest majandussanktsioonidest on saanud Venemaa ja Lääne areneva vastasseisu sümboleid. Rohkelt on mõlemapoolseid ähvardusi, suuri ootusi ja tuliseid arutelusid, samal ajal kui reaalseid meetmeid ja mõjuvuse alaseid andmeid  jällegi napib.

Et vastata küsimusele, kas majanduslikel sanktsioonidel on teooria ja varasemate kogemuste pinnal lootust antud olukorras heidutusmeetmena õnnestuda, tuleks esmalt määratleda, mida me õnnestumise all silmas peame. Kui näiteks oodata, et Venemaa majandusel hakkab meie edukate sanktsioonide tõttu kolmanda kvartali lõpuks nii halb, et Putin otsustab meelt parandada ja leppimist otsida, on see nähtavasti liigne optimism.

Kui peaksime õnnestumiseks seda, et Venemaad tabab majanduslik pohmell ja rahvuslik alandatusse tunne, siis peaksime küsima, kuidas see meile kui ühele väikesele Venemaa naabrile võiks tervislik ja kasulik olla ja mida lähitulevikus kaasa tuua. Samuti on sanktsioonide tulemuslikkuse lootjatel kahe silma vahele jäänud asjaolu, et Euroopa Liit ise ei ole sanktsioone kehtestades üleüldse selget majanduslikku eesmärki seadnud ja on samas hoidunud eesmärgiks seatud poliitilise muutuse täpsemast defineerimisest. Seega ei olegi meil õigupoolest selget arusaama, milles kehtestatud sanktsioonide edukus võiks seisneda.

Teiseks peaks küsima, milline loogiline seos väljendub majanduslike meetmete ja meie poolt oodatava poliitilise muutuse vahel. Reeglina eeldatakse, et sanktsioonid peaksid riigi ja ettevõtjate rahakotile nii palju valu tekitama, et nad vaatavad oma poliitilised väärtushinnangud üle ja teevad soovitud muutused. Paraku on selline loogika ülehinnatud. Hoopis tihedamini tuleb ette olukorda, kus välissurve alla sattunud ettevõtja kohanevad, riik annab neile eelarvest abi ning ühiskonda tabab patriotismihoog. Õpetlik kogemus on nii Euroopa Liidul, mille viimase 20 aasta jooksul rakendatud 30 sanktsioonijuhtumist ei saa ühtki ootuspäraselt edukaks hinnata, kui ka Eestil, kes 90. aastate keskel kehtestatud Venemaa topelttollide tulemusel orienteerus ümber uutele turgudele.

Varasem kogemus näitab ka, et kui sanktsioonide kehtestamisel ei õnnestu kohe alguses piisavat šokki tekitada, siis ilmneb pikaajaline efekt alles 3-5 aasta pärast. Sanktsioonide puhul on mõistlik silmas pidada ka asjaolu, et kehtestaja kulud ja kahjud ei peaks olema suuremad kui sihtriigil, see oht ähvardab näiteks mitmete valdkondade raames aga just Balti riikide tootjaid. Lisaks tuleks endalt küsida, kuidas me loodame Venemaal levinud makromajanduslike andmetega manipuleerimise tingimustes üldse teada saada, et sanktsioonid mõjuvad.

Kolmas oluline küsimus on, kas oleme teinud kõik endast oleneva, et need sanktsioonid võiksid edukad olla. Kas sajakonna erasiku ja firma tegevusi osaliselt piirav nimekiri üldse võiks Venemaa majandusele mõõdetavat mõju avaldada (suuruse vahet arvestades tähendaks see näiteks Eesti puhul ühe isiku või firma sanktsioneerimist). Inglise džentelmeni kombel ühekaupa inimesi ja tegevusi loetledes ning seejuures kõige olulisemaid isikuid (Putin, Medvedev, Rogožin ja Matvijenko) teadlikult nimekirjast välja jättes ei suuda me tekitada Venemaa poliitilises eliidis mõjuvat või hirmutavat efekti.

Aga miks me siis ikkagi neid sanktsioone nii oluliseks peame? Sanktsioonide ühiskondlik populaarsus tuleneb nende sümboolsest ja enesemääratluslikust olemusest. Sanktsioonide kehtestamine laseb meil end tunda kontrollija ja suunaja, patroneerija ja karistajana, mitte aga ohvri ja naiivse optimistina. Saame iseendale näidata, kes on meie arvates boss ja reeglite kehtestaja, seejuures tähele panemata, et nn karistataval ei pruugi üldse sama arvamus olla.

Kuidas on sanktsioonid seni mõjunud? Venemaa majanduskasv on kahtlemata aeglustunud, aga kas see on globaalse stagnatsiooni või sanktsioonide tulemus, seda saab hinnata võrdluses teiste riikidega. Näiteks Eestis ollakse viimase aasta jooksul stabiilsemalt kiiremini kasvanud (sh avaldas mõjuSKT arvestuse meetodi uuendus, mis viis meid pika sammuga ette). Venemaa börs ja rubla kurss on kiratsenud ja vaikselt allapoole vajunud, siiski mitte dramaatiliselt. Lisaks on rubla kursi langus suurendanud Venemaa konkurentsivõimet eksportturgudel. Riigieelarve  ja kulutused on kasvanud, samuti on hoogsalt kasvanud Venemaa kullareservid, mööda on mindud nii Euroopa Keskpangast, Šveitsist kui ka Hiinast, kaitsekulusid on hoitud aga stabiilselt 3,5% tasemel. Euroopa Keskpank on siiski avaldanud lootust, et dramaatilisemad muutused Venemaal on kohe tulekul.

Kuidas edasi, tulemuslikumate sanktsioonide poole? Esmalt tuleks endale seada selged ja mõõdetavad eesmärgid, seejärel tuleks kindlustada adekvaatse info kättesaadavus sihtriigist, kolmandaks peaksid sanktsioonid olema pigem ulatuslikumad, šokeerivamad ja üllatuslikumad kui Vladimir Putin oodata oskab, alustades tema enda välismaiste varade külmutamisest ja reisimisvõimaluste piiramisest. Arvestada tuleb seejuures ka Euroopa Liidu liikmesriikide erisuunaliste huvidega: nii näiteks on ratsionaalne mitmete sanktsioonide kehtestamise küsimuses Küprosel, Slovakkias ja Ungaris mitte toetust, vaid aktiivset vastuseisu oodata.

Samas võime leppida asjaoluga, et sanktsioonid ongi eelkõige propagandistlik iseenda ego nuumamise, koduse valija meelitamise ja südametunnistuse rahustamise instrument („tegime, mis saime“), mille puhul majanduslik tulemusetus on ootuspärasem kui mõju. Sellisel juhul oleme juba suuresti õnnestunud.