Rahasõltlastest parteid võõrutusse

Kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon saatis mai lõpul välja ettekirjutused mõnele munitsipaalpoliitikule maksta tagasi reklaamiks kulutatud keelatud annetus omavalitsuse kassast, põhjustas see oodatult ebaadekvaatse vastureaktsiooni. End eufemistlikult „Tallinna linnaks“ nimetav Keskerakonna ladvik teatas, et järelevalvekomisjon kui „poliitiline seltskond“ tuleks kõigepealt prokuratuuri uurimise alla võtta ning seejärel laiali saata.

Iroonia on siin selles, et juba 2010. aastast saadik, mil komisjon erakonnaseaduse muutmisega üldse loodi, on kõik parlamendierakonnad erakonnaseaduse muutmise osas ikka üksmeelsed olnud. Nn poliitseltskonna koos mõningase parteitu täiendusega lõid seega erakonnad ise. Ja ainult erakonnad saavad seadust muutes komisjoni ka laiali saata.

Et komisjon aga üldse töövõimeliseks osutus, on järjekordne tõend parteilisest lühinägelikkusest. See ei pidanud nii minema. Endine olukord, mis valitses siis, kui erakondade rahastamist kontrollis vaid riigikogu liikmeist koosnev erikomisjon, kes kunagi ühtki puudujääki ei leidnud, oleks pidanud jätkuma. Aga ei jätkunud ja praeguseks peaks ka kõige optimistlikumale erakonna peasekretärile ja kassapidajale selge olema, et järelevalvekomisjon ei kao ära, kui silmad kinni panna ja öö ära magada. Kontroll jätkub ning seaduste kohaldamine täie rangusega pigem sageneb, kui on näha, et erakonnad eksimustest õppust ei võta.

Järelevalve ja karistamine on siiski vaid tagajärjed, mis ei pruugi põhjust likvideerida. Põhjus on Eesti poliitilise elu liigne sõltuvus rahast. Teatavasti saavad meil erakonnad põhiosa oma rahast riigieelarvest, kust nad endale ise summa määravad. Juba kümme aastat õigustatakse seda korda väitega, et kui eelarveraha poleks, siis oleksid erakonnad ja nende poliitika mõjutatud erarahast, eeskätt ettevõtetelt saadavast. Või siis hoopis mustast, korruptiivsest rahast.

Aastatega on erakondade relvastusse kogunenud soliidne hulk tõendusmaterjali mujalt ilmast, mille abil näidatakse, kus vaja, et „teistes Euroopa riikides on probleemid palju suuremad“. Jah, Euroopas leidub väga mitmesuguseid erakondade rahastamise süsteeme, ükski pole täiuslik ja see pole mingi üllatus. Võimu inimest rikkuv toime on universaalse iseloomuga, aga see ei saa kehtida õigustusena Eestis kehtivale moraalitule rahastamiskorrale.

Parteide rahastamise olemuslikku moraalitust kinnitas kaudselt hiljuti ka peaminister Taavi Rõivas. Teedeehituse rahastamise näitel. Peaminister selgitas, et kui kellelegi tagatakse eelarveline tuluvoog ilma, et peaks kulutusi põhjendama, siis on suur oht, et kulutamine hakkab sisaldama liialdusi (liiga laiad teed, liiga kõrged viaduktid jne).

Täpselt sama kehtib erakondade kohta. Viimastel aastatel on endale sõltumata majanduse seisundist ikka eraldatud pisut üle viie miljoni euro aastas. Pole algusest saadik ühtki arvutuskäiku, mis näitaks, miks erakonnad peaksid just sellise summa aastas kulutama. Olgu ees valimisi või mitte, olgu erakonnal 2000 või 20 000 liiget. Kuigi raha on kulunud ära seaduslikult, võib oletada, et midagi saatuslikku Eesti vabadusele ja demokraatiale poleks juhtunud ka selle kulutuseta.

Alates tänavusest on lisaks tuluaruannetele avalikkusele nähtav ka erakondade kulude struktuur. Parlamendierakondade summaarne palgakulu tänavu I kvartalis oli näiteks 372 000 eurot, mis tähistab ligemale sadat keskmise palgaga töökohta. Võimas, aga kas me maksumaksjatena vähimatki teame, mida me selle avaliku kulutuse eest vastu saame? Mida teevad meie raha eest sada politrukki? Ei tohi unustada, et see kõik on lisaks põhiseaduse alusel moodustatud poliitilistele töökohtadele parlamendis ja valitsuses ning omavalitsustes.

Eestis on erakondade kulu ühe hääle saamisele valimistel neli korda suurem kui Ühendkuningriigis. Kui rikkad saavad odavalt, siis miks keskmikud pillavad? Miks säästufanatism parteidele ei laiene? Erakondade suhet rahaga Eestis on raske nimetada muuks kui sõltuvushaiguseks. Seetõttu ongi ainus tervenemise tee selle sõltuvusahela resoluutne katkestamine. Põhiseaduse järgi peavad erakonnad parlamendis seda ise teha suutma – veel enne valimisi vastu võtma programmi „Isemajandavad erakonnad“. Selle võiks tellida näiteks praegugi poliitilises löögihoos olevatelt Siim Kallaselt ja Edgar Savisaarelt, kellel IME-programmide kirjutamine vanast ajast käe sees.