Eurovalimistel NLKPlased ja raugad

Esimeses raundis külvatakse raha. Tõsi, seda saavad teha ainult parlamendierakonnad, kes endale selleks otstarbeks maksumaksja taskust priske tüki hauganud. Üle viie miljoni, nagu viimastel aastatel tavaks. Ja kõik kulub ära hoolimata sellest, et just eelmistel Euroopa parlamendi valimistel sündis suur erand muidu kindlalt püsinud korrelatsiooni, et kulutatud raha on võrdeline saadud mandaatide arvuga.

Eesti (parlamendi)erakonnad kulutavad valimiskampaanias ühe valijahääle saamiseks keskmiselt neli korda rohkem raha kui Ühendkuningriigis, elanike ostujõudu ja ühiskonna üldist rikkust arvestades on erinevus kümnekordne. Kas ka saadikute kvaliteet?

Plakatihooaja saabumine andis signaale erakondade sisedemokraatia olukorra, täpsemalt olematuse kohta. Kui NLKP-juureliste Reformi- ja Keskerakonna puhul ei ole sohk ja kabinetimanipulatsioonid kandidaatide reastamisel kellelegi üllatuseks, siis seekord jättis halva mulje ka ülejäänud kahe parlamendierakonna sättimine. Nn reaparteilastel pole vähimatki mõju tekkinud pingereale. Ja mille nimel kõik – ikka selleks, et saada nimekirja etteotsa poliitilised raugad.

Poliitmuinsused püünel. Europarlamendi praeguse koosseisu volituste alguses oli selle saadikute keskmine vanus 51,2 ja tänavuseks siis 56 aastat. Eesti parteid pakuvad meie peaesindajateks välja poliitmuinsusi nagu Tunne Kelam (78) ja Marju Lauristin (74). Edgar Savisaar (64) on küll pisut noorem, kuid tema tervisega on juba aastaid kehvad lood, eriti vaimsega. Kui kolmeaastane mängib kolli, kana, karu või koera, on see kasvamise ja arengu märk, aga kui pensionieelik ütleb keset poliitilist avaldust, et on tegelikult ninasarvik (kelle aju kaalub vaid 400-600 g), siis peaks meditsiin küll kiiresti sekkuma. Ka pärast Siim Kallasega tehtud sobingu luhtumist kodutöö ära teinud Andrus Ansip (57) sobib hästi pilti, vanus ikka kenasti üle Euroopa keskmise.

Kõiki nimetatuid liidab ühine minevik. Kolm NLKP liiget ja üks, keda hoolimata püüdlustest ja taotlustest sinna ei võetud. Kui peavooluparteid osutuvad edukaks, saab NLKP Eesti haru Euroopas oma ajaloo suurima esinduse. Seost NLKPga võib pidada vähetähtsaks ja veelgi pisendada väitega, et ekskomparteilased olevat oma hilisema eluga tõestanud oma isamaalisust ja eestimeelsust. Nii lihtne see siiski pole, sest ega inimese iseloom ei muutu. Kes kord pidas konformismi kasulikuks, teeb seda alati, langetab ka Euroopa organites pigem mugavusotsuseid ja lõpuni usaldada selliseid saadikud ei saa. Endiste komparteilaste europarlamenti lähetamisega näitaksid Eesti kodanikud aga, et pole endiselt valmis mineviku suhtes selget positsiooni võtma, ja ühtlasi lõikaksid jalad alt nõudmisel, et Euroopas valitseks vaid väärtuspõhine poliitika.

Ilus, tark, rikas. Tõelise newspeak’i vaimus on valitud ka loosungid. Kõige häälekamalt Venemaa sõjaõhutajaid toetav Savisaar kuulutab rahu (mis on just ühise Euroopa vundament ja seda, kuidas rahu teha, ei pea nüüd küll keegi sakslasele ja prantslasele õpetama minema). Reformierakond (paneme Euroopa paremini tööle) ja IRL (vähendame korruptsiooni) pole paremad. Ei mõju just konstruktiivse hoiakuna rääkida tulevastele kolleegidele, et need on laisad ja autud, kui fakt on, et tööjõu tootlikkuse poolest on Eesti Euroopa tagapingimees ja ka korruptsioonitaju indeks püsib kümnend tagasi saavutatud tasemel.

Peab küsima, kas erakonnad ei saagi aru, mis on ühine Euroopa,  või on nad mingi salakokkuleppe alusel otsustanud Euroopa olevikku ja tulevikku puudutavaid teemasid põhimõtteliselt vältida ja täita inforuumi täiesti sisutu ja samas ohutu loraga näiteks venekeelsest telekanalist, igal hommikul algavast sõjast Ukrainas, lastetoetusest ja tervisejooksust jne. Parteide hoiak on, et see, mida nende esindajad valituks osutumisel tegema hakkavad, pole kodaniku asi.

Sõjaeelses Tartus oli ühe naiskorporatsiooni liikmeks pääsemise tingimus, et kandidaat pidi olema ilus, tark ja rikas. Täpsemalt, piisas, kui kolmest tingimusest kaks oli täidetud. Praegu europarlamenti pürgijaid sama puuga mõõtes peab nentima, et ega üle kuue ei leiagi selliseid, kes korraga enam kui üht neist tingimustest täidaks.