Priske päästab poliitikute nahka

SKAIS2 on Murphy seaduse paikapidavuse elav näide: kui miski saab untsu minna, siis ta läheb.

Kogu selles tagantjäreletarkuse paraadis, mille säravamat näidet saab lugeda siit, on siiamaani leidunud vaid üksainus inimene, kes on otse öelnud, et tema võtab vastutuse. See on sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske.Milles see vastutus peaks aga seisnema, jääb pehmelt öeldes segaseks. Priske pole lubanud ei oma ametikohalt tagasi astuda ega tuulde lennanud miljoneid omast taskust kinni maksta.

Ilmselt on Priske sõnad siiski paremad kui mitte midagi, sest avalikus ruumis mõjub vabandustpalumine või kas või sõnutsi vastutuse enda pealevõtmine hästi juba lihtsalt selle pärast, et säärast tuleb nii harva ette. Priske püüdis veel poliitikuid puhtaks pesta: need vahetuvat sessinatses Eesti riigis nii kiiresti, et enne on mees või naine ammugi läinud, kui tema külvatud seemned nina mulla seest välja pistavad.

Ma vaataksin aga irevil hammastega pigem poliitikute kui ametnike poole. Sest selles on Taavi Kotkal õigus: juht vastutab. Isegi siis, kui ta ei saa aru, mille eest vastutab. Kui ikka minister on nii lammas, et ta aru ei saa, millele ta alla kirjutab, on kuri karjas. Aga kui ta saab aru, et tegu on jama, aga ikka kirjutab alla, ja seda nimetatakse veel poliitiliseks otsuseks, siis ei näe ma küll kuskil ainsamatki garantiid, et rohkem nii ei tehta.