Habras põlevkivitööstus

Väidetavalt ei ole võimalik põlevkivitööstusele ühe-kahe poliitilise otsusega kaikaid kodarasse loopida. Tegelikult on tööstus märksa haavatavam, kui võiks eeldada. Mullu sügisel toetas Viru Keemia Grupp Eesti Keemiatööstuse Liidu kampaaniat “Meie õnn on meie maavarad”, milles kõlanud tunnuslauseid nimetati ebaõnnestunud naljadeks või tühjaks hirmutamiseks. 1. detsembril teatas VKG kahe põlevkiviõli tehase sulgemisest, töö kaotas üle 300 inimese.

Ei ole naljaasi

Selliste asjadega ei naljatata ega hirmutata. Kontsern selgitas oma otsust kahe kaaluka põhjendusega: nafta hinna vabalangus maailmaturul ja Ojamaa kaevanduse toodangu mahu piiramine. Selgus, et põlevkivitööstusel on Achilleuse kand, tegelikult on neid enamgi. Kui nafta hinnaga on kõik selge – see on nagu ilm, mida mõjutada ei saa, siis üks Achilleuse kandadest – tööstuse käekäiku reguleeriv seadusandlus – on riigi käes.

15. juunil kinnitas riigi­kogu seaduse paranduse, mis lubab põlevkiviettevõtetel suurendada põlevkivi tootmist eelnevate aastate kvootide kasutamata jätmise arvel. Tööstuse koostöö ametite ja riigi esindajatega andis positiivse tulemuse – varem kaevandamata jäänud mahtude kaevandamisest võidab põlevkivitööstus ja saab jätkata arengut. Tulu saab piirkond, mille majanduslik ja sotsiaalne taust on seotud otseselt tööstuse käekäiguga, ning riik, mis saab eelarvesse märkimisväärseid summasid. Kahe vabriku taaskäivitamine toob juurde 300 töökohta Ida-Virumaale, üle 15 miljoni maksutulu riigikassasse ja ligi 40 miljoni ­euro ulatuses eksporti. Kuid tähtis ei ole vaid kinnitatud seadus­paranduse majanduslik tähendus, oluline on põlevkivitööstuse haavatavuse mõistmine. 

Riik ja tööstus vajavad kahekõnet

Riigi tagatud stabiilse majanduse ja fiskaalpoliitika ning turuolukorra normaliseerimisel oleks juba lähiaastail võimalik käivitada VKGs ligi 800 miljoni eurone investeerimiskava, viies põlevkivi väärtusahela sama põlevkivi koguse juures uuele tasemele. Koostades riigi tööstuse poliitikat ja arengukava, on väga tähtis arvestada mõlema vahetut mõju kogu tööstussektorile. Seadusparandus on ehe näide, kus põlevkivitööstuse käekäik sõltub riigi vastuvõetud otsustest.

VKG on kaua võidelnud dialoogi eest riigi ja tööstuse vahel. Seaduse muudatus annab lootust, et pikaajalisest üksik­kõnest on saamas lahendust võimaldav kahekõne.