Liginullenergiahooned ei kerki üleöö

ELi energiatõhususe direktiivi kohaselt peavad alates 2021. aasta algusest kõik uued hooned olema liginullenergiahooned.  Avaliku sektori hoonetele on antud ülemineku tähtajaks 2019. aasta. Õlekõrrena tundub Eesti kui liikmesriigi õigus esitada omapoolsed strateegilised eesmärgid energiatõhususe vallas ja sellega justkui kaasa rääkida või paremaid tingimusi välja kaubelda. Samas ütleb täpsustus, et õigus on muuta miinimumnõudeid vaid rangemaks.

Ehitaja vaatevinklist ei ole energiatõhusama  hoone ehitamises midagi keerulist.  Projekteerijad ja arhitektid liiguvad samuti muutustega kaasas, õpivad jooksvalt  ja ilmselt suudab enamik neist uue paradigmaga kohaneda.  Küll aga tekivad probleemid tellija ja omaniku poolt vaadates. Kõige väiksema probleemina tundub see, et tellija peab oma rahavoogudes arvestama 5-10% suurema alginvesteeringuga. Aja jooksul tasub see end ära ja hea finantside juhtimisega on probleem lahendatud. Samas on oluline, et riik juba täna oma pikaajalistes plaanides sellega arvestaks. 

Teine ja tõsisem probleem on uute hoonete ehitusele eelnevate protsessi osade kestvus. Uue hoone ehitusega alustamine eeldab kehtivat detailplaneeringut ja ehitusluba. Näiteks Tallinnas võtab detailplaneeringu menetlemine aega vähemalt kolm aastat ja seda eeldusel, et vaidlustusi ei ole. Halvemal juhul võtab detailplaneeringu protsess viis-seitse aastat. Planeeringu kehtestamisele lisandub ehitusloa saamine, mis võtab samuti vähemalt pool aastat. Hoone ehitamiseks kulub sõltuvalt selle mahust ja keerukusest aasta või paar. Protsessi pikkus hoone ideekavandist kuni selle käikuandmiseni jääb viie ja kümne aasta vahele.

Kuna avaliku sektori hooned peavad muutunud nõuetele vastama juba 2019. aastast, siis tagasi arvutades jõuamegi tulemuseni,  et täna uut hoonet kavandama hakates tuleb kohe arvestada, et see peaks vastama liginullenergiahoone tasemele. Liginullenergiahoone tähendab aga A-energiatõhususe klassi, mis seab päris olulisi piiranguid hoone arhitektuurile ning  konstruktsioonidele  ja suhteliselt kõrgeid nõudmisi hoone tehnilisele lahendusele.  Näiteks oleks hea, kui hoonekarp oleks n-ö optimaalse kujuga ning suurem osa aknaid oleks hoone lõunaküljel. A-energiaklassi saavutamine eeldab samuti, et osa vajaminevast energiast toodetakse krundil või selle lähedal.  See omakorda tähendab päikesepaneele või tuulegeneraatoreid. Kas täna uute hoonete ideekonkurssidel sellega arvestatakse – vaevalt.

Riskikoht on ka avaliku sektori tellijate kompetents projekteerimis- ja ehitustööde tellimisel. On tohutu vahe, kas töid tellib selleks spetsialiseerunud keskus, kes teeb seda igapäevatööna, on võimeline kiirelt ja paindlikult tehtud vigadest õppima ning oma tegevust korrigeerima – või on projekti tellija omavalitsus, kel tingituna oma kleenukesest eelarvest on võimalik tellida üks hoone viie aasta jooksul. Viimase nõrkust kasutatakse tahes-tahtmata ära ning tulemus on ettearvamatu. Seega on hädavajalik, et tellimine koonduks professionaalsesse kompetentsikeskusesse, olgu selleks siis RKAS või mõni muu projektide ja ehituse tellimisele spetsialiseerunud asutus.

Risk seisneb ka selles, kui asume uuenenud nõudeid täitma ülitäpselt ja vaid tehnilistest parameetritest lähtudes. Energiatõhususest tulenev rahaline kokkuhoid on suhteliselt kergesti mõõdetav, kuid ei pruugi peegeldada hoone lõppkasutaja mugavuse suurenemist. Peaksime ikkagi arvestama, mis laiuskraadil me elame ja mis on põhjamaa inimese jaoks tähtsam – kas talvisel ajal küttekuludelt võidetud mõnikümmend eurot või avaramast aknast sisse kiirgav päikesevalgus, mis laeb sisemisi patareisid.  Samuti peame leidma tasakaalu hoonete arhitektuuri ja esteetika ning energiatõhususe mõttes optimaalse hoonekarbi vahel. Teatud puhkudel on viimane ka õigustatud, kuid peatänava ääres paikneva esindushoone kavandamisel peaks eelkõige lähtuma laiemast avalikust huvist ja linnapildist kui tervikust.

Selleks, et üleminek toimuks valutult, peaks praegu töös olema juba oluliselt enam pilootprojekte, mille vigadest oleks võimalik õppida ja neid vältida, enne kui uus standard on juba kohustuslik. Vastasel juhul on meie maksumaksjatel võimalik mitmekordselt kinni maksta projekteerijate õpiraha avaliku sektori hoonete projekteerimisel.  Selleks ajaks, kui kord erasektori kätte jõuab, on projekteerijad juba kogemused omandanud ning ilmselt õnnestub ka alguses tehtavaid vigu vältida. Ja neid vigu tuleb paratamatult.

On oluline, et enne kui Eesti kehtestab siseriiklikud energiatõhususe eesmärgid, toimuks sisemine arutelu ja kokkulepe kõigi turuosaliste vahel selles, mida me teeme ja mida mitte. Latt on kõrgele seatud.  Euroopa Liidu antud suund on iseenesest õige, aga meil peab jätkuma tarkust ja julgust valida ise endale sobiv jooksutempo ning vajadusel taotleda pikemat üleminekuaega.