Kuidas Timtšenko Eestis äri käivitas

Äripäev kirjutas 2011. aastal, kuidas Gunvori rootslasest juht Törnqvist ütles Rootsi riigitelevisioonile, et firma edu taga on olnud "õigel ajal õiges kohas olemine". Üheks "õigeks kohaks" saab pidada 1990ndate keskpaiga Tallinna. Just siia tuli Törnqvist N-Terminali naftakauplemise haru juhtima ja just siin kohtus ka teiste Venemaa naftakuningate seas oma praeguse äripartneri, Venemaa peaminister Vladimir Putini hea tuttava Gennadi Timtšenkoga.

Eesti kaudu maailma. Törnqvist saabus siia N-Terminali ühe omaniku Endel Sifi kutsel. "Genfis me kohtusime. Ta töötas seal Petrotrade'i (naftakauplemisega tegelev ettevõte - toim) tegevjuhina. Seal saime sõpradeks," meenutab Siff. Törnqvisti tööks Eestis sai N-Terminali naftakauplemisega tegeleva ettevõtte juhtimine, mis oli registreeritud Briti Neitsisaartele.

"Ettevõtte nimi oli N-Terminal Oil. 50% kuulus N-Terminal Grupile ja 50% füüsilistest isikutest aktsionäridele. Nende seas olid Torbjörn, mina, Aadu Luukas ja sinna rääkis ennast sisse ka Anatoli Kanajev," rääkis Siff.

Törnqvist oli juba enne Eestisse tulekut edukas naftatreider, kes tundis maailmaturgu väga hästi. "Meil olid suhted Vene naftaekspordi oluliste tegijatega. Samuti ligipääs Pakterminalile - see oli tugevus, mida Eesti pool koostöösse lisas," selgitas Siff. Firma töötas neli aastat, selle tegevus lõpetati siinsete maksumuudatuste tõttu. Pärast seda pole Sifil Törnqvistiga ühiseid ettevõtteid olnud.

Omanikering segane. Törnqvist aga Eestist ei lahkunud, vaid jätkas Vene toornafta liigutamist maailmaturule. Ta lõi ettevõtte nimega Tarcona, mille ülesandeks sai naftakaupade logistika juhtimine. Tema peamiseks partneriks sai Timtšenko. "Meie kaudu ta Timtšenkoga kohtus," sõnas Siff.

Gunvor on nüüdseks teinud Törnqvistist ühe maailma rikkama rootslase. Ta on endiselt ettevõtte juht ja Timtšenko kõrval põhiline omanik. Samas on ettevõttel veel kolmas omanik, keda kaks esimest on kord nimetanud finantsinvestoriks, kord jälle kuulub see osalus firma enda töötajatele. Ametlikult jooksevad Gunvori omanikud offshore-firmade kaudu vette ja Törnqvist ütles Rootsi televisioonile antud ka intervjuus, et ei pea ettevõtte omanikeringi avalikustamist vajalikuks.

Salatsemise tõttu on õhus olnud väited, et nende äri aluseks on erakordselt soojad ja korruptiivse suhted Venemaa võimuladvikuga. Väidetest ehk tuntuim on spekulatsioon, et Venemaa presidendil Putinil võivad firmas olla otsesed ärihuvid. Tõestust sellele kunagi saadud pole, kuigi fakt on see, et Timtšenko ja Putin tunnevad teineteist juba vähemalt 1990ndate algusest. Kõik muud kahtlused on Timtšenko aga ise tagasi lükanud.

Gunvori tormiline areng algas aastal 2003, kui Jukose suuromanik Mihhail Hodorkovski arreteeriti ja tema firma järk-järgult hävitati. Gunvor sai enda kätte enamiku Jukose naftavoogudest.

Osakaal Eestis 60 protsenti. Eesti kaudu liigutab Gunvor mitmesuguseid naftaprodukte. Timtšenko ise väitis 2008. aastal Wall Street Journalile, et 60% Eestit läbivast naftatransiidist on tema kontrolli all. Pärast 2007. aasta aprillirahutusi liikusid jutud, et kui kõik teised naftarongid enam üle idapiiri ei sõitnud, tehti Gunvorile ka selles osas erand. Võimalik, et firmaga seotud naftaproduktide osa Eesti transiidis on praeguseks kasvanud - asjatundjatega rääkides on näiteks pakutud, et Eesti suurimast Vopak E.O.S.-i terminalist läbi käiv nafta on 95% ulatuses seotud just Gunvoriga.

Gunvori logistikat korraldab Eestis tegutsev Tarcona, mis on siin tuntud suurima palga maksjana - enam kui 4000 eurot kuus.

 

Täiendus artiklile 25.03.2014. Vopak E.O.S.'i kommunikatsioonijuht Olga van Kampen palus artiklile lisada järgneva kommentaari:"Vopak E.O.S.-il on palju suuri rahvusvahelisi kliente, kes kõik on võrdselt olulised ning me ei saa ühe või teise osas täpsemalt kommenteerida. Võin siiski kinnitada, et väited Gunvori kui meie kliendi mahtudest ei vasta tõele."