Sõnavabadus või valeinfo levitamine?

9/9, murranguline päev Eesti ajakirjandusele. Reedel Postimehe vahel ilmunud "Hiina Rahvavabariigi ja Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete 20. aastapäeva tähistav erileht", milles võttis sõna ka Eesti suursaadik Hiinas, on minu meelest pöördelise tähtsusega Eesti meediale.

Kas igasugusel infol on vaba liikumise õigus? Ka valeinfol? Tänapäeva kiireimas "ajalehes", sotsiaalvõrgustikus Facebook (mis muide Hiinas keelatud), tekkis seoses selle vahelehega mitu elavat diskussiooni. Nii nentis riigikogu liige Juku-Kalle Raid (IRL), et käskis vanematel lõpetada Postimehe tellimise. Pooltargumentidena nimetati igasuguse info vaba liikumise õigust ning, et tsensuur on totalitaarse riigi tunnus.

Usun minagi, et igaühel on õigus oma arvamusele, et igasugustes vaidlustes tuleb ära kuulata mõlemad pooled ja kõik seisukohad. Kuid siiski, jutt Tiibeti "vabastamisest" pole mu meelest kõige õigem käsitlus (eriti tiibetlaste seisukohast võetuna). Usun, et see juhtum ei teinud Postimehe mainele head. Usun, et edaspidi vaadatakse kõik ilmuvad reklaamid hoolikamalt üle.

Ansip maskotiks? Kogu lool on veel üks tahk - poliitikute vaikimine. Ses propagandaväljaandes oli näha nii Andrus Ansipit kui Toomas Hendrik Ilvest, Arnold Rüütlist rääkimata. Kas nad on ka rahul, et nende pildid sellises kontekstis ilmusid? Kas see tähendab, et igaüks võib me tipp-poliitikute pilte oma brošüürides ja igasuguses kontekstis avaldada?