Resident koolitusel: sain teada, et valge portvein on ka olemas!

Ametlik sotsiaalne programm eile õhtul tähendas seda, et kogu seltskond (70 residenti pluss suured ja targad onud ja mõned tädid ka) viidi kahe bussiga mingisse Lissaboni vanalinna eriti väikesesse baari. Ja suurt muud polegi vaja, kui kaks lauljat, kes vaheldumisi tegid kohalikke hispaaniapäraseid kuulsaid tantsuhitte, rahvusvahelisi tuntud laule ja tasuta alkohol kogu seltskonnale nii suures koguses kui ära juua jõuad.... Ja tunni pärast tantsib pool seltskonda tantsupõrandal (2 x 2 meetrit) ja ülejäänud toolidel ja laudadel.... Hotellituppa jõudsingi juba kell 2 öösel. Hommikul ibuprofeeni võttes - nagu selgus võib niimoodi märkamatult ära juua päris palju õlut ja sangriat - tekkis kohe suhtkoht kodune tunne. Kuna öö jäi lühikeseks, siis pean ausalt üles tunnistama - ei jõudnud jälle workshopi ega ka kliinilis-patoloogilisele arutelule. Aga uni oli see eest väga kvaliteetne.Lisaks näeb kodukord ette selle, et kümme minutit pärast loengute lõppu väljub buss randa :) ja naaseb õhtusöögiks,“. „Lohutasin ennast sellega, et esimesel päeval välja käidud ürituse eesmärkide hulka kuulusid sotsialiseerumine teiste residentidega ja alles seejärel tuli teadmiste omandamine haigustest.Lisaks sain teada, et olemas on ka valget portveini. Aga seda, kuidas omavahel ühendada kõigis loengutes käimist ja kella viieni hommikul portveini joomist, ma teada ei saanudki. Võib olla järgmine kord.

***

Käisime ühe kursaõega Vilniuses 1. Baltimaade südamepuudulikkuse konverentsil. Õigemini, mitte päris Vilniuses, aga 20 km Vilniusest väljas hotellis Le Meridien. Pidavat olema kõikse luksuslikum hotell Baltimaade peale kokku (WC/vannituba oli marmorist). Ilus küll, a jõle libe, kohe pidi käterätiku maha viskama. Tegelt ikka kena hotell oli küll, kuskil põllu peal looduskaunis kohas.Neljapäeva pärastlõunal hakkasime bussiga Tartust sõitma. See oli õnneks tasuta, mingi ravimfirma tegi välja. Reedel hommikusöök ja seejärel päev läbi ettekandeid. Umbes pooled ettekanded olid huvitavad, ülejäänutest pooled lihtsalt silmaringi avardamiseks, mis igapäevases praktikas nagu erilist lisaväärtust ei anna. Ja siis viimane veerand oli täielikult jamasid ettekandeid.Päeva lõpul läks töösse murphy: kui meil oli täpselt välja arvestatud, et jõuame ära kuulata viimase ettekande ja siis kähku Vilniusse sõita, siis eelviimane ettekandja rääkis üle oma aja ja isegi üle viimase ettekande aja. Deem, terve päev oli üsna täpselt graafikus jooksnud ja siis lõpus mingi seniilne tüüp, kelle pärast meil polnud võimalik viimast, teema järgi ilmselt huvitavat ettekannet kuulata…Õhtul oli meie toas pidu ja leedu õlle degusteerimine. Laupäeval olid hommikul esimesed loengud igavad (südamepuudulikkuse registritest erinevates maades, sellised boringud organisatsioonilised värgid). Ärkasime nii hilja kui võimalik (hommikusöögi aeg oli limiteeritud), siis pakkimine, check-out ja parasjagu jõudsime huvitavamate ettekannete ajaks kohale. Eelmise päevaga võrreldes oligi saalis poole vähem laudu.

***

Ükspäev ammu helistas üks kursaõde ja rääkis, et üks ravimfirma korraldab Riias konverentsi hüpertensiooni kohta ja äkki ma tahaks temaga koos minna. Et residendid olla ka oodatud, aga tema ei taha üksi pärisarstide kambas olla. Loomulikult olin ma nõus, kui tasuta väljamaale saab:) Nii hakkasimegi eile Maarjamõisast väikse bussitäie tohtritega sõitma. Kohe Tartus läks veinijoomine lahti - selle eest olid hoolitsenud korraldajad. Ühtlasi selgus, et tegelikult oli konverents mõeldud kardioloogidele (s.o südamearstidele) ja mina olin seal ainus perearsti(residendi)st valge vares. Ööbimine oli suht kesklinnas, hotellis Albert. Igaüks sai päris oma kahese toa.Täna oli siis konverents. Viimasest lätaka loengust lasime üldse jalga - hiljem selgus, et ainuõige samm, kuna olevat olnud väga igav. Sõime hoopis ja jalutasime jälle umbes poolteist tundi vanalinnas.