Eestlaste rumalad finantsotsused

Kui teil oleks võimalik teenida kaks korda suuremat tulu samasuguse riski juures, kas võtaksite selle pakkumise vastu? Eesti hoiustajad seda ei tee.

Investeerimise üks põhitõdesid väidab, et ei ole võimalik teenida rohkem tulu ilma suurema riskita. Reeglina nii ongi, kuid finantskriisi tagajärjel on ka seda põhireeglit veidi muudetud. Et vältida massilist paanikat ja pankade rahast tühjaks jooksmist, muutsid paljud valitsused üle kogu maailma oma pangahoiuste hüvitamise seadusi hoiustajate jaoks turvalisemaks. Reeglina oli enne 2008. aasta finantskriisi hoiustajatel teatav omavastutus. See tähendas, et ka hoiustades tuli hinnata panga riskantsust ja vale otsuse puhul oli võimalik veidi raha kaotada. Seega, mida suurem soovitud tulu, seda suurem oli ka risk. Kuid pärast ühe maailma suurima investeerimispanga Lehman Brothersi pankrotti viidi paljudes riikides hoiustajate omavastutus nullini - riik võttis endale kohustuse tagada hoiused 100%, sõltumata pankade riskiastme erinevustest.

Eestiski tagati uue tagatisfondi seadusega hoiused täies ulatuses. Lisaks põhisummale on tagatud ka teenitud intressid kuni hoiuse peatamise päevani. Kui varem olid hoiused kaitstud kuni 200 000 kroonini, siis nüüd koguni 782 330 kroonini.

Mida peaks see tähendama keskmisele Eesti hoiustajale? Kehtiva seadusega on pangad pandud ühte patta - ratsionaalne oleks valida puhtalt kõrgeima intressimäära järgi. Iga muu argument tähendaks kas ebaloogilisust või usaldamatust Eesti riigi suhtes. Eriti irooniline on, et pankade raskuste korral on ilmselt kõige turvalisem olla just väikeste riskantsemate pankade klient - pigem jätkub tagatisfondil vara BIGBANKi hoiuste tagamiseks kui Swedbanki jaoks.

Oleks rumal riigi pakutavat tasuta lõunat mitte kasutada.