Juštšenko: Ukraina taha gaas kinni ei jää

Juštšenko andis intervjuu Bonnier Business Pressile.

Miks on vastuolud Moskva ja Kiievi vahel viimasel ajal nii teravaks muutunud? Kui suurt rolli mängivad poliitikas isiklikud suhted?

Ukraina-Vene suhete teravnemisel on mitu põhjust. Mulle tundub, et peamine on Venemaa soov tugevdada oma positsioone maailmas seeläbi, et naabritele püütakse anda näitlikku „õppetundi”.

Ukraina soovib liituda NATOga, sest see organisatsioon on tänasel päeval kõige paremini toimiv kollektiivse julgeoleku süsteem mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas. Tahaksin siinkohal taas rõhutada, et Ukraina ei kujuta endast vene Föderatsioonile mingit hädaohtu ega ehita oma suhteid välispartneritega üles Venemaale või ühelegi teisele kolmandale osapoolele halba soovides.

Veel enam, ka NATO viimaste aastakümnete tegevus ei kujuta endast Vene Föderatsioonile mingit ohtu, mis osaliselt põhjendaks sellist tugevat negatiivset reaktsiooni, millega meie Vene partnerid on vastanud Ukraina kavatsusele alliansi liikmeks saada. Venemaa selline reaktsioon on üllatav ka seetõttu, et veel hiljuti oli NATO koostöö Venemaaga intensiivsem kui Ukrainaga.

Kui meie Vene partneritel on küsimusi Ukraina välispoliitika kohta, oleme alati valmis neid arutama. Meie ainuke tingimus on, et dialoog oleks võrdne ja konstruktiivne ning suunatud vastastikuse nõustumise saavutamisele, mitte ebakõlade rõhutamisele.

Sõja lõppedes pole mitte alati selge, kes võitis ja kes kaotas. Gaasisõda on just selline näide – võitjaid pole. Kes on kaotaja strateegilises tähenduses: Euroopa, Ukraina või Venemaa? Kas usute, et Euroopa Liidu (EL) sõltuvus Ukraina gaasitransiidist mõjutab Ukraina – ELi ja kuidas?

Ma ei usu, et sõnad „võitja” ja „kaotaja” oleksid antud juhul sobivad, sest tegemist pole mänguga Euroopa kaardil, kuna kannatavad inimesed. Ja nagu iga teinegi konflikt, tõi ka see tõsiseid kaotusi kõikidele pooltele.

Et selliseid asju tulevikus vältida, on poliitikute olulisim ülesanne nüüd luua ja ellu viia tegevusprogramm, mis seab kõikidele energiaturu osalistele samad reeglid. See ei puuduta loomulikult mitte ainult gaasi-, vaid ka nafta-, elektri- ja tuumaenergiaturgu.

Suutlikkus nii raske ülesandega toime tulla on ELi ja Ukraina koostöö oluline osa. Kuid tahan rõhutada, et spekuleerimine ELi sõltuvuse üle Ukraina transiidivõimest ei ole meie viis läbirääkimise pidada. Oleme rohkem kui ühel korral tõestanud, et Ukraina on valmis oma transiidikohustusi täies mahus täitma. Veelgi enam, oleme valmis transiidimahtusid tõstma ning kavatseme selleks oma gaasitransiidisüsteemi moderniseerida.

Ukrainal on Venemaaga 10aastane kehtiv gaasivarustuse leping. Kuidas saame kindlad olla, et Ukraina suudab maksta gaasi eest kõrget hinda ning gaasitarnetes ELi riikidesse enam katkestusi ei tule?

Lepime kokku, et „kõrge gaasihind, mida Ukraina maksab” ja „katkestused gaasitarnetes ELi riikidesse” on kaks eri asja, mis teineteisest ei sõltu. Kui Venemaa ei katkesta gaasivarustust, nagu ta jaanuari algul tegi, siis ei teki ka Ukraina territooriumit läbivate tarnetega probleemi. Seda võin ma garanteerida.

Mis puutub Ukraina ja Venemaa lepingusse, siis vastab tõele, et selle parameetrid on – isegi väga esialgsel vaatlusel – Ukraina suhtes ebaõiglased ja ebasoodsad. Kuid vastutustundliku riigina oleme alati oma kohustusi täitnud ja teeme seda ka edaspidi uues lepingus ette nähtud tingimustel. Kui kehtiva lepingu sätete muutmise üle läbi räägitakse, siis ainult lepingutega kindlaks määratud mehhanismi järgides.

Vene pool on väitnud, et Euroopa tarbijad ei saanud sellepärast Vene gaasi, et Ukraina varastas seda. Milliseid argumente saab Ukraina selliste väidete vastu tuua?

Ma vabandan, kuid miks me peame tõestama midagi, mida me ei teinud? Tsiviliseeritud maailmas on tõendamiskohustus alati süüdistaval osapoolel. Tänaseni pole ei Ukraina ega Euroopa leidnud neile süüdistustele mingit tõestust. Ja ma garanteerin, et mingit tõestust ka ei leita, sest seda lihtsalt pole. Seega kõik Venemaa väited kohtukaasuse, arbitraažitribunali jne kohta teinud, on osav bluff. Ja sellest saavad inimesed aru ka mujal, mitte ainult Ukrainas.

Tahan ilma mingi eelarvamuseta meelde tuletada, et Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs eitas „varastamise müüti” 20. jaanuaril toimunud pressikonverentsil.

Miks see tsirkus nimega „ Külmu, Euroopa, külmu” üldse toimuma pidi? Miks seda probleemi ennetada ei võinud ja pidi ootama, kuni miljonid inimesed toasoojata jäid?

Sedasama küsisime ka meie oma Vene kolleegidelt juba mitu kuud enne jaanuarikriisi, kuna taipasime, et läbirääkimised lükatakse edasi ükskõik millisel ettekäändel, ja see polnud Ukraina süü. Nii see juba kord on – Venemaa on täna gaasivarustuse monopol, nii et ta ei pea vajalikuks otsida mõlemale poolele sobivat kompromissi, vaid nõuab lihtsalt, et kõik tema nõudmised täidetaks. Kui siia lisada kaheldamatult eelarvamuslik suhtumine Ukrainasse, siis pole raske näha „gaasiprobleemide” tagamaid.

Muidugi oleks ebameeldivat olukorda saanud vältida. Kuid isegi sõltumatud eksperdid nõustuvad, et Venemaa oli sellist stsenaariumi algusest peale ette kavandanud.

Tahan meelde tuletada, et Ukraina riigiettevõte Neftegaz Ukrainõ on kõiki oma kohustusi täitnud. Seda Euroopa Komisjoni esindajad ka tõestasid, kui nad olid teatud Vene poliitikute avalduste kuulamise kõrval uurinud ka dokumente ja seireaparaatide näidikuid.

EL kavatseb rajada Vene gaasi tarnimiseks alternatiivsed gaasitorud, mis lähevad Ukrainast mööda. Mida teie nendest projektidest arvate? Kuidas see otsus Ukraina transiidipoliitikat mõjutab?

Esiteks, Ukraina energiatransiidi poliitika on üsna selgelt paigas ega muutu otsustest, mis tehakse alternatiivsete gaasitorude kohta. Ukraina on ja jääb usaldusväärseks transiidimaaks.

Soovin ka meelde tuletada, et praegu suudab Ukraina gaasitarnesüsteem kõvasti suurendada läbipumbatud gaasi mahtusid – tõstes need tasemeni, mida Euroopa vajab. Samas on meie gaasitarnesüsteem ka usaldusväärsemaid, selles esinevad kaod on maailmas üldiselt aktsepteeritud tasemel. Seepärast eeldame, et Vene Föderatsiooni poolt ette pandud projektid on poliitilised projektid, sest neil pole tõsist majanduslikku põhjendust.

Pärast hiljutisi „gaasisündmusi” sai selgeks, et Euroopa ei paranda oma olukorda sellega, et suurendab oma sõltuvust ühestainsast energiavarustajast. Ja nagu me näeme, on Venemaa hakanud kasutama gaasi vahendina oma geopoliitilise mudeli rajamisel. Loodan, et Brüsselis leidub kogenud majandusteadlasi, kes mitte ainult ei suuda välja arvutada minutikasumit, vaid ka näha ette riske kogu Euroopa energeetikajulgeolekule.

Euroopa tarbijad juba tunnetavad gaasikriisi. Kas Ukraina suudab tulevikus rahuldada ELi kasvavaid gaasivajadusi? Milliseid marsruute näete lahendusena sellele, et EL tarbib aina rohkem gaasi?

Seda küsimust ei peaks minule esitama. Nagu ma ütlesin, suudab Ukraina pumbata läbi oma tarnesüsteemi ükskõik milliseid gaasimahtusid, mida Euroopa tarbijad vajavad. Küsimus on, kas meil on gaasi, mida pumbata.

Praegu on turvalised gaasiallikad Kesk-Aasia riigid. Probleem on selles, kuidas nende gaasi tarbijateni viia, kuna peamine torujuhe läheb läbi Venemaa, mis on muutunud viimasel ajal aina ettearvamatuks. Üks võimalik lahendus oleks White Streami projekt ja tundub, et viimaste sündmuste valguses peaks EL olema selle jätkamisest huvitatud.

Kas Ukraina ise püüab oma sõltuvust Vene naftast ja gaasist vähendada? Kas olete kaalunud Nabucco projektis osalemist?

Näeme siin kahte võimalust. Esimene on tunduvalt vähendada Ukraina majanduse gaasitarbimist energiakokkuhoiu programmide abil. Teine võimalus on kaevandada suuremas mahus meie oma ressursse ning arendada alternatiivenergeetikat.

Me pole oma potentsiaali ära kasutanud. Alles alustame süsivesinike ammutamist Musta mere šelfist ning kaevandustes tekkiva metaani kasutamist, mida Ukrainas on külluslikult. Meil on teisigi plaane, mis ainult oma aega ootavad. Võimalik on kasutada ka teiste piirkondade, nagu Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida, energiaressursse.

Nabucco projektis oleme valmis osalema, kuigi kõigepealt on vaja tingimused paika panna. Millised oleksid projekti kulud, mahutavus ja võimsus? Nendele küsimustele peame vastused saama.

Vene meedia andmetel läheneb Ukraina majanduslik olukord katastroofile. Kas see vastab tõele? Mis on teie programm kriisist välja tulemiseks?

Kahjuks on praeguse Vene meedia objektiivsus ja sõltumatus kaugel demokraatlikest standarditest. Me oleme kõik kunagi Nõukogude Liidus elanud, nii et oleme tuttavad nõukogude poliittoimetamise stiiliga ning tunneme selle kergesti ära.

Miks on Ukraina kohta käiv informatsioon Vene meedias nii hullusti moonutatud, et tõde on raske ära tunda? Sest selline on „valitseva partei ja valitsuse” direktiiv.

Vastab tõele, et üleilmse kriisi tingimustes on Ukraina – nagu ka paljude teiste riikide –

olukord raske ja pingeline. Kuid see on kontrolli all ja kaugel katastroofist. Ükski suur ettevõte ega finantsasutus pole pankrotti läinud.

Samas vajame õiget, kiiret ja koordineeritud kriisivastast tegevust kõikides valitsusharudes. Detailidesse laskumata ütlen, et kui tahame oma 2009. aasta väljavaateid parandada, peame esmalt riigieelarve üle vaatama ja realistlikumaks muutma. Peame eelarves arvesse võtma ka hiljuti Venemaaga sõlmitud gaasileppeid. See on üks võtmetingimusi inflatsiooni kontrolli alla saamiseks.

Presidendi koostatud ja parlamendi heaks kiidetud kriisivastane kava hõlmab mitmeid prioriteetseid meetmeid. Nende seas on finantsturu taastamine, eriti mis puudutab kommertspankade refinantseerimise süsteemi, pankade paremat kapitaliseerimist ja spekulatiivsete tehingute vältimist rahaturul.

Reaalsektoris vajavad ettevõtjad stiimulit, et nad saaksid oma äritegevust elavdada. Muuta tuleb ka keskpanga intressipoliitikat, et too suudaks pakkuda reaalsektorile pikaajalisi laenusid madalamate intressimääradega. Ettevõtetele kommertspankade poolt juba antud laenusid tuleb pikendada.

Ehitusturul tuleb kriisimõjude vältimiseks leida võimalus viia lõpule need eluasemeprojektid, mis on vähemalt 75 protsendi ulatuses valmis. Ja veel üks oluline asi on võimalikult palju piirata ebaefektiivseid eelarvekulutusi ja loomulikke monopole.

Sotsiaalsfääris peaksid tööandjad leidma ratsionaalse lähenemise tööhõive probleemile. Sama oluliseks kui kriisivastaseid samme pean ka sotsiaalkindlustusfondist toetuse maksmist osalise töötuse puhul ning töötute professionaalse ümberõppe parandamist vastavalt tööturu vajadustele.

Autor: 1706-aripaev