Mobiililevi Selver või säästar?

Ajalugu kirjutatakse mõnikord ümber, mille põhjused on seniteadmata faktide ilmnemine või ajale jalgu jäänud hinnangute revideerimine. Eesti telekomituru arengulugu pole küll väga pikk, kuid selle valdkonna väga kiire arengu tulemusel on praeguseks tekkinud olukord, kus mobiilside olemus ja turul tegutsejate rollid on muutunud.

1990. aastate keskel riigiettevõttest aktsiaseltsiks ümber kujundatud Eesti Telekom ning selle samal ajal iseseisva mobiilioperaatorina tegevust alustanud tütarettevõte EMT said esmatulijana iseenesest mõistetavalt parima stardikoha. Mastaapsuse üks võlu on arvukad kliendid, kes mugavusest, miks mitte ka mõttelaiskusest või eestlaslikust konservatiivsusest, eelistavad olla seotud kauaaegse teenusepakkujaga. Kunagi polnud neil võib-olla tõesti muud valida, kuid praegune tegelikkus on teine. Aastatega väljakujunenud harjumusest on saanud hoopiski vanglatrellid, mille taga laiub paremaid võimalusi pakkuv maailm.

Kvaliteetse levi nimel on mobiilsideoperaatorid viimastel aastatel kõvasti pingutanud. EMT on valinud strateegiaks võimalikult laia ulatusega võrgu, mille signaalitugevus ei pruugi alati olla parim. Elisa seevastu on keskendunud võimalikult tiheda võrgu rajamisele võtmepiirkondades ning suurema elanike asustusega aladel, mistõttu paljudes Eesti linnades on Elisa levi kõige parem. Faktiliselt katab Elisa kvaliteetseim leviala enam kui poolt Eesti elanikkonnast, sh ka pealinna. Viimast kinnitas tehnilise järelevalveameti hiljutine mõõtmistulemus; nagu ka seda, et levitugevuselt on EMT Tallinnas alles kolmandal kohal.

Samas pole Eesti ainult Tallinn ja teised suuremad linnad, lisaks levikvaliteedi parandamisele tõmbekeskustes on Elisa pidevalt ehitanud uusi tugijaamu maapiirkondadesse. Jõuline leviala on tähtis eelkõige seepärast, et tagada võrgu vastavus kaasaegse interneti oodatavale kiirusele. Milleks mobiilne internet, kui seal ei ole võimalik normaalse kiirusega lapata isegi tekstilehekülgi, videote vaatamisest rääkimata?

Seega on andmeside kiirus olnud viimaste aastate telekomituru esmaprioriteet. Lähima kolme-viie aastaga kaetakse kiire internetiga kogu Eestimaa. Küsimus on vaid selles, kuidas see saavutatakse. Vaadates praeguseid arenguid, joonistub välja kaks, juba eelpool mainitud erinevat lähenemist. Ühelt poolt EMT, kes on keskendunud võimalikult laiaulatuslikule, kuid samas hõredale võrgule, mis tagab tavaliselt rahuldava välislevi. Ning teiselt poolt Elisa, kes on keskendunud maksimaalselt tihedale võrgule, mis tagaks hea side ka sisetingimustes.

Turul käib võitlus kvantiteedi ja kvaliteedi vahel. Kaubandusest paralleeli tuues, võrreldes Selverit ja Säästumarketit: üks on valikus kvaliteetsem, kuid poode pole nii palju, teine jälle on katnud terve riigi poevõrguga, kus kvaliteet pole esikohal.

Kõigest kümmekond aastat tagasi tundus, et mobiiltelefoni peamine mõte on võimalus olla liikuv, tabatav väljaspool kodu, kontorit, siseruume. Praegu tehakse 70 protsenti mobiilikõnedest siseruumides - mobiiltelefon on asunud täitma lauatelefoni rolli. On tõenäoline, et lähitulevikus kasutatakse ka mobiilset internetti enamjaolt just sisetingimustes. Et kliendid ei pettuks M-internetis, peab juba stardihetkest pakkuma kõneleviga võrreldavat internetilevi siseruumides.

Ajaloo ümberkirjutamine võib olla emotsionaalselt valus, sellega lüüakse enamasti uppi väljakujunenud arusaamad. Samas pole võimalik eirata uusi tõsiasju. Leviala kvaliteeti puudutavad faktid pärinevad kas riikliku regulaatori või sõltumatu eksperdi mõõtmistulemustest.