Pankrotihaldur: saneerimisseadust oli vaja

Alexela Oili võlausaldajad sõlmisid kompromissi, millega nad kustutasid lõviosa nõuete kogusummast. Ainsana oli sellise kompromissi vastu Maksu- ja tolliamet, kuid kohus jättis kokkuleppe jõusse. Tänu kompromissile säilitasid Alexela Oili võlausaldajad pikaajalise tulu teenimise võimaluse, laekus ca 15-20 miljonit krooni riigimakse kuus ning alles jäi 140 töökohta, mis asusid põhiliselt maapiirkondades.

"See sõltub konkreetse pankroti olukorrast, põhiliselt võlausaldajate tahtest ja kui raskesse seisu on ettevõte lastud," rääkis Feldschmidt maksejõuetuks muutunud ettevõtte saneerimisest.

"Küsimus on, et võlausaldajad peavad millestki loobuma ja seejärel tuleb ettevõttesse ka midagi panustada. Aga kui ettevõte on ikka raskes seisus, ei aita saneerimine midagi," ütles Feldschmidt.

Mees tõdes, et ehkki tema kui pankrotihalduri käe all on saneerimist mitmeid kordi katsetatud, õnnestus ellu jääda vaid Alexela Oilil. Kord näiteks läks saneerimine lörri vaid seetõttu, et hääletamisel loobus üks võlausaldaja algselt kokku lepitud tingimustest ning kahte kolmandikku häältest ei tulnud täis.

"Saneerimisseadust on kahtlemata vaja, ehkki pankrotiseadus võimaldas ka saneerida. Pankroti puhul on vaja kahte kolmandikku häälte arvust, et saaks kompromissi sõlmida," selgitas Feldschmidt, "ma ei tea, kuidas praegu saneerimisseaduses on."

"Eesti pankrotid kipuvad minema seda rada pidi, et midagi sealt saada pole," rääkis pankrotihaldur üldisest olukorrast. Ehkki pankrotte on igasuguseid, muutub enamus ettevõtteid maksejõuetuks liigsete riskide ja kehva äriplaani tõttu, märkis haldur.