Olümpiamängud hävitavad Sotšis Eesti küla

Juba ehitatavad objektid katavad 120 aastat elanud Eesti küla territooriumi, mille rajasid 36 peret, kes põgenesid parema elu otsingul ja viljaikalduse eest Sotši kanti. Kohalikud elanikud nimetavad küla sageli lihtsalt Estonkaks.

Üks peatrampliinidest peab tekkima kuristikku, kus siiani asub küla kõige vanem osa. Ainulaadse kastanimetsa kohale kerkivad tõenäoliselt hiigelsuured betoonist tribüünid, mis sihipäraselt teenivad kõige rohkem 14 päeva – nii kaua toimuvad olümpiamängud.

Kuristikust ülespoole imepäraste aedade karjamaadel söövad praegu Eesti kogukonna esimehe Valter Germani lehmad. Ennast nimetab ta viimaseks mohikaanlaseks, sest enam ei hoia keegi karjaloomi. Kardetakse, kuna keegi ei tea, millised maatükid täpselt olümpiamängude ohvriks saavad. Ametliku teabe kohaselt peab Estonka uue hoonestamise lõplik plaan laekuma aprilli lõpus, kuid tõenäoliselt ei tule seda enne mai lõppu. Peale selle saavad pered, kelle maa satub olümpialaviini alla, kas uue maatüki (koos majaga) seni määratlemata kohal või kompensatsiooni, mille summa ei vasta maa turuhinnale, mis praeguseks ulatub 1000 USA dollarini ruutmeetri eest.

Valteri onupoeg, mäetehnikaspetsialist Aleksander Naeltok räägib, et aeg-ajalt käivad külas geodeedid, puurivad auke, võtavad proove. Räägitakse, et kohal, kuhu tehti mitu puurauku, toimub kevadel maalihe. Nõlva all on pea 90 oja sängid. Just seepärast, seletab Valter German, ei tohi praeguse küla alale ehitada trampliine ja vaatajatetribüüne. Aga ehitajatel on teine arvamus.

Varsti rajatakse Sotšist läbi Adleri uus tee, selle sildade vaiad rammitakse puutumatute metsade puutumata jõgedesse. Mägede nõlvadele ja kuristikesse tekivad aastast aastasse uued köisteed ja mäesuusatamiskompleksid. 120 rahulikku aastat võivad lõppeda uue kolimisega, uue murdumisega väljarännanud eestlaste saatuses.