Sööömaaaa!

Kui jõulud jutuks, ei saa söögist üle ega ümber. Et mitte mekkimisega liiale minna, püüdsingi selles Visioonis jõuludest veidi mööda rääkida.

Ega tänapäeval tohigi sõltumatu ajakirjandus jõuludele liiga süviti läheneda, kuna ei tea, mis lugejale selle ajaga täpselt seostub. Ons tegemist päikese sünnipäevaga või hoopis mõne inimese või jumala sünni või surmaga. Tänapäeval elab jõul pigem kokkulepitud märkides ning detaile uurides liiga sügavale ei minda. Mõtestamine jääb mõtetesse.

Nii ongi, et üks jalgadest, millele jõul toetub, on söök. Olulised on veel ka perega olemine, ostlemine ning kultuuriüritused ja jõulupeod. Käiakse kirikuski. Eks see sõltu ka vanusest, kuid kindlasti elab veel ka legend jõuluvanast, kes ühel ööl aastas veab laiali kingid kõigile maailma headele lastele ning halbadele annab vitsa. Une pealt? Ei tea. Igal juhul on need kombed, kingikott ja hõre luud, jäänud.

Tunnen, et tegelikult on ühiskond valmis aktsepteerima ka uusi traditsioone ja uskumusi, kui on eestvedajaid. Näiteks võiksin algatada traditsiooni, et kodustele kingin igal aastal jõuludeks mõne Eesti kunstniku teose. Võib-olla algatangi.

Visioon peatub seekord neil märkidel, peamiselt vanadel, mis teevad jõulud, mitte ei räägi jõuludest. Meie mõtetes kujuneb jõul märkide kaudu ise selle kümne päevaga, mis veel on jäänud.

Ilusaid jõule ja kena aastavahetust, kus iganes te ka ei oleks!