Euroopa draakonid

Olin sel teemal mõtisklenud juba ammu, tahaks kirjutada Jaapanist. See saarteriik on nii väike ja samal ajal nii suur, et ükskõik kui palju tema peale ei mõtleks, õiget pilti ette ei saa.

Viimase poole aasta jooksul inimestega Jaapanist vesteldes kuulsin palju erinevat ja kihk ise sinna vaatama sõita aina suurenes. See oli ka ainus mõte, mis teiste juttudeski kordus -peaks ikka millalgi kohale lendama. Mõned lendasidki. Vesinikuga sõitvat autot Jaapanist siia ei tooda, proovida saab ainult seal. Samas suur hulk Jaapanit juba on siin, sulandunud meie ellu ning muutunud lääne kultuuri pärisosaks. Enamik ei mõtle tõusva päikese maa peale, kui mikrofon käes, laval "meri hülgehall" hüüab ja ei tea, et karaoke tähendab tühja orkestrit.

Ma ei püüagi anda selles numbris ülevaadet, milline on Jaapan. Lood räägivad hoopis sellest, kuidas meie ühiskonna inimesed Jaapanit näevad, kuidas ja miks nad selle kauge kultuuri oma ellu on toonud. Väga erinevad inimesed, tuleb tunnistada, kuid omal moel sarnased - meeldivad ja avatud isikud.

Lugusid valides jäid läbi kirjutamata paljud märksõnad, mis kõik vääriksid pikka lugu ja sisseelamist. Šinto, manga, JAXA, geiša, origami, Yakuza, seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata ning kõigest kirjutada, ilma et lugejal igav hakkaks. Õnneks on Visioonil ruumis kaaned ning ajas tärminid ees ning nii saingi pidama.

Siin siis elamused idast. Ja ma ei rääkinud mitte ühegi jaapanlasega.