Kommentaar: diktaator Lukašenka - ainus julge Euroopas?

Nimelt kui aasta alguses Gazpromi poolt kaks korda tõstetud gaasihind ähvardab paariariiki majanduskriisiga, on Lukašenka otsustanud anda kunagisele kaaskondlasele Vladimir Putinile vastulöögi ning kehtestanud riiki läbivale naftale transiidimaksu 45 dollarit tonnist ja lisaks peab musta kulda ka tollis deklareerima.

Venemaa majandusminister Maxim Medvedkov reageeris valuliselt öeldes, et Moskva on sellest ootamatust ideest väga pettunud ja loodab leida muu lahenduse. Kuigi ekspertide hinnangul ei mõjuta uus maks naftahindasid, võib see põhjustada lühiajalisi tarnehäireid. See aga õõnestab Putini kui stabiilse ja kindla partneri mainet Läänes. Peale selle on see tõestuseks, et Venemaa on haavatav ja talle saab vastu astuda. Iga päev ekspordib Venemaa läbi Valgevene naftatorude umbes miljon barrelit naftat, enamasti Poola ja Saksamaale.

Kunagi Venemaa ja Valgevene ühisriigi presidenditoolile hammast ihunud Lukašenkale on see tegelikult sundkäik. Riik, mis eksisteerib tänu Venemaalt odava gaasi ja nafta sisseostule ning selle kallimalt edasimüügile, on pärast Gazpromi hindade tõusu krahhile lähemal kui eales varem.

Tõenäoliselt tähendabki samm tegelikult batkaks hüütava diktaatori kadumise algust, sest ta on end umbseisu ajanud. Nii on üks võimalikest stsenaariumidest, et eurooplased hakkavad Lukašenkat (või veelgi intensiivsemalt tema vastaseid) toetama eesmärgiga Valgevene kriisi ajada ja diktaator juhtimisest taandada. Läänele meelepärasem juht tagaks energiakandjate tarned ja tähendaks demokraatia laienemist. Teise võimalusena jõutakse aga Venemaaga kokkuleppele, mis tähendab veelgi suuremat seotust ja sõltuvust Putini suvast.

Nii pole kaugel aeg kui soovime endisele sovhoosidirektorile head teed.