Rohkem Samosteid, rohkem!

Partei loomist või ka selle põhisõnumit võib võrrelda äriideega, mille eesmärk on maailma vallutada. Sellise heas mõttes entusiastliku start-up-unistusega. Mida peaks see maailma vallutamisest unistav alustav ettevõtja silmas pidama? Esmalt võiks tal mingi idee-idu olla, aga see pole kõige olulisem. Sarnaseid ideid on maailmas palju ja oma rahaga riskival investoril valik lai. Seetõttu vaatab riskiinvestor tähelepanelikult seda, kas ideed hakkavad ellu viima võimekad inimesed, kas tal on neisse usku.

Usk eestvedajatesse. Usk inimestesse, kes vankrit veavad, on partei puhul isegi olulisem. Ojulandi algatuse teebki kurbnaljakaks see, et ühest küljest näikse tal olevat taju, et ühiskond ootab poliitikas taas midagi uut. Selle uue otsimine ongi tema üldisest konjunktuurist kantud idee-idu, mida ta oma veebiportaalis rahva peal testida püüab. Kuid teisalt ei saa ta aru, et vana poliitik ei ole uus poliitik. Ta ei ole sobiv värskenduskuuri vedajaks.

Aga kes siis on? Vastus on, et uued inimesed poliitikas. Olgu selleks mõni tuntud ajakirjanik, nagu Anvar Samost, või keegi teine omal alal edu saavutanud professionaal. Ideed pole ka olulised, sest need tulevad ennast tõestanud inimesega kaasa. Oluline on see, kas inimene on oma eesmärkides tõsiseltvõetav.

Tähtis on, et väljapoolt kehtivat süsteemi tulnuna on tema reaalne kogemustepagas ja sellest kantud mõttelaad, ka moraalne pale, olemasolevast erinev. Oluline on usk, et tema ümber koondub see meeskond, kes on võimeline pakkuma uut või vähemalt teistsugust kvaliteeti.

Seejuures pole mure üldse selles, millise partei või algatusgrupiga see inimene liitub. Eesti poliitika põhiline mure on selles, et selliseid liitujaid on harva. Asjalikku värsket verd ei tule peale. See viib meid olukorrani, kus uut parteid loovad inimesed nagu Ojuland, kellest eelmine erakond vabanes hääletamispettuse tõttu. See paneb mõneks ajaks pildilt maha võetud Reformierakonna rahastamisskandaali peategelase Kristen Michali taas eesliinile moraalitsevaid intervjuusid andma. Rääkimata kõikidest priittoobalitest, kelle positsioon on põhjendatud partei rahaasjade räpaka poole katmisega, tasuks saadiku(puutumatuse) õnnistav olek.

Uue inimese tulek ei pea olema efektne, nagu Indrek Tarandil. Aga et asi seisma ei jääks, võiks tõsiseltvõetavad inimesed Eestis poliitikasse lisanduda pidevalt.

P.S. Vastuseks kõigile erakondadele ja algatusgruppidele, kes soovivad küsida inimestelt uuesti, milline võiks parem Eesti olla – see, kus Eesti inimestel on parem elada. Kes ära teeb?

Autor: Peep Talimaa, Hannes Sarv