Mart Nutt – demokraat viimse veretilgani

Mart Nutt tuli Eesti poliitikasse Lennart Meri ühe õpilasena välisministeeriumist 1990. aastate algul. Aga kohe oli selge, et enamikest õpingukaaslastest on Mart peajagu üle nii oma kogemuste kui ka teadmistega. Kui Mart hakkas Toompea lossis asunud ministeeriumis ringi liikuma, käis noore mehe nimi temast tükk maad ees – tema teoreetilised ja poliitilised artiklid sõltumatus väljaandes Heinakuu ning ajakirjas Looming olid eriliselt silmapaistvad, tema poliitilistele oponentidele hästi tuntud.

Mardil olid väga kindlad seisukohad mitmes küsimuses, eelkõige välis- ja kodakondsuspoliitikas, esindusdemokraatia toimimise, eesti keele staatuse osa. Aga ta oli alati valmis läbi rääkima ning teise poole argumentidega sõbralikult debateerima.

Mart Nuti roll Eesti riikluse, demokraatia ja inimõiguste arengus on olnud hindamatu. Kusjuures ta võttis endale mitte laval esineja, vaid arutelude käivitaja, mõttemootori ja oluliste asjade inimliku sõnastaja rolli.

Ikka pidi enne valimisi mõni sõber Marti togima – kuule, mine jaga pastakaid ja kohtu. See oli ilmselt ainuke osa demokraatlikust protsessist, mis tagasihoidliku Mardi jaoks isiklikult raske taluda. Muidu demokraat viimse veretilgani.

Kõik teadsid, et Mardil on vaat et entsüklopeedilised teadmised. Aga ta üllatas ikka. Sel taustal jäin ma meie tutvuse algul päris tõsimeeli uskuma, kui Mart ühel olengul teatas, et ta räägib muu hulgas ka suahiili keelt. Alles hommikul selgus, et see oli üks Mardi järjekordne nali ja trikk, millega ta oma sõpru ikka aeg-ajalt üllatas. Endal vidukil silmad heatahtlikult oma sõbralikku naeru naermas.